Keegi kirjutas kusagil ühe teise linatüki kohta, et ’hea vaadata, aga raske kirjutada’. Errol Morris on minu jaoks kvaliteedimärk, aga ma pole kindel, kas ma seekord äkki 180 kraadi mujale ei vaata ja ühele oma lemmikule natuke liiga ei tee.
Alustuseks räägitakse lugu endisest miss Wyomingist, kes oli endast nii parajalt kõrgel arvamusel, et mitte iga mees talle ei kõlba. Üsna levinud mõte ka väljaspool pärjatud kaunitare. Edasi ta leidis sellise härra ’õige’ ja ka abiellumisplaanid hakkasid kuju võtma, aga siis pidi mees oma mormoonikoguduse ülesandel minema misjonile ja piiga jäi ilma peiuta. Nüüd hakkab lugu juba looma. Näitsik otsib omale paar abilist, rendib eralennuki ja sõidab sellega USA-st Inglismaale. Seal sunnib relvaähvardusel oma ihaluse objekti kaasa tulema, viib ta ühte maamajja, kus seob ’’lendava kotka“ asendis voodi külge kinni ja seksib temaga kolm päeva. Omavoliline vabaduse võtmine, relvaähvardus, vägistamissüüdistus. Vahistamiseks küllalt. Aga see kõik toimus 1977, milleks sellest täna veel rääkida?
Sõna saavad lisaks peaosalisele ka mormoonide esindaja, paar ajakirjanikku ja veel mõni asjapulk. Esialgu vaatad seda nüüdseks juba hallineva peaga daami ja saad aru, et kogu tema koloriitsuse ja elurõõmsuse juures on tegu ikka tõesti päris kummaliste kinnisideedega tüübiga. (et ta IQ oli 168, näitab vaid selliste testide ühekülgsust)
Mormooni jutust saab samuti aru, et see kogudus pole ikka päris igaühe jaoks. J Sain isegi uusi teadmisi, mis mitme varasema linnalegendi asemele istusid. Ühesõnaga – nii ahistaja kui ahistatav olid mõlemad omamoodi parajalt „hullud“.
Iluduskuninganna
Mormoonidepoolne vaatenurk
Mentaalne tuuker, tõe teener ja uuriv ajakirjanik
Happy end?
Aga teisest poolest edasi hakkas minu jaoks mängima hoopis kolmas osapool, ajakirjandus. Ajakirjanduse šaakallikkus hea loo nimel, kuidas jahitakse võidu konkureeriva väljaandega, trügitakse õuele ja akna taha, aetakse taga ahastuses kiirteel jalgsi põgenevat naist... (väidetavalt olevat isegi autosse sissemurdmist olnud) Kas see on oluliselt parem kui seksihullus ja usuhullus? Või kuidas üks ajakirjanikest rõõmsalt seletas, et „Ma tundsin ta aastaid hiljem kohe ära, nii palju ta ka nüüd muutunud pole!“ Noo jaa siis?? Nagu peategelane isegi kommenteeris, et peale 32 aastat „I'm sorry, but I don't see the connection.“
Sellist eluaegset jälitamist, kui sa ise enam mingit tähelepanu ei soovi - no raske on normaalseks pidada. Ma usun, et Morris viitab kõige muu hulgas oma filmis (ja sellise pealkirjaga) ka just sellele elunähtusele.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar