Cemetery Junction on väike linnake, kus kolm noort sõpra lõbusasti aega veedavad ja sekka ka tulevikuplaane heietavad. Freddie on ainsana saanud omale ’valgekrae’ ameti ja sihib kõrgemale, teine sõber töötab raudteejaamas ja kolmas tehases. Kõigil neil on omad unistused, mis peaks kindlasti olema midagi enamat kui praegune seis, aga sekka tiksub mõte, kas need ikka selles väikeses kolkas on teostatavad. Ühtpidi püüd kuskile välja jõuda, samas aga kõheldes, kas see, kuhu need parimad seal jõudnud, on ikka õnne tipp. Kas hetketujud võivad üles kaaluda püsiväärtused või kas keskklassi kodanlikud „püsiväärtused“ pole äkki tühisemad kui meeletud unistused?
Seistsmekümnendate olustik oli kenasti püsti pandud, nii et kui ei teaks, vist ei aimakski hoobilt, et vaid aasta eest tehtud. Natuke liiga mitu korda hõõruti vaatajaile filmi pointi nina alla, aga muu poolest oli lõbus. Pisut nukker ja idealistlik, aga südamlik ja omamoodi stiilne. Brittide huumoriga on mul kord nii, kord naa, aga siin oli kõike – öeldi otse ja looritatult, vahel totakalt, siis nutikamalt. Vähemalt oli sõnalist huumorit, mitte ainult situatsioonihaleduse pealt välja punnitatud.
Mulle sobis.
7,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar