Kummalisel kombel köitis mind selles filmis just idee, mis oli kuidagi värskem kui mitmetel teistel selle ajastu asjadel. Tõsi, seda, et tulevikumees oma elu eest jooksma peab, on õige mitut puhku kasutatud, aga muu poolest mulle täitsa sobis.
Tulevikus (milleks selles filmis on kauge aasta 2009 J) on leiutatud minevikku liikumise võimalus. Minnakse ajas 18 aastat tagasi ühte avariipaika ja täpselt surma hetkel transporditakse inimene tulevikku, kus tehakse kiire reanimatsioon. Kõik õigused tema üle kuuluvad toojatele, sest nad on selle retke eest raskelt nutsu välja käinud ja võivad temaga nüüd teha, mida tahavad. Surnul kaugest minevikust ei ole mõistagi mingeid õigusi. Ja tahavad need transporterid teha seda, et ühe vana ja haige väsinud ja kulunud kehast tolle mõistus uude kehasse transplantida. Omamoodi nagu igavene elu – kui keha kulub, võta uus, sinu mõistus elab edasi. Ainult et vaene ohver minevikust on igavene jonnipunn, hakkab vastu, tahab oma kunagist pruuti näha saada ja mida veel.
Kohati on film küll naiivsevõitu, aga mingil teisel hetkel see jällegi korvati. Huvitav oli tänavapildi kujundus. Sõiduautod olid nii tüüne disainiga, et tänagi selliseid veel näha pole, samas olid villised ja PTR-id puhtalt kaheksakümnendate garaažist toodud ja isegi hobukaarik liikus korra kaamera eest läbi.
Anthony Hopkins, Rene Russo, Emilio Estevez ja Mick Jagger. Kõik võrratult niiremad kui täna. Tuttavaid nägusid oli veel. Jagger oli sellises paha poisi rollis, nagu minu stereotüüpne ettekujutus temast niigi aastaid on olnud, seega väga ei rabanud. Aga normaalselt sai hakkama ja selle hea lõpu juures oli tema tegelasel ka võtmeroll, nii et viimasel minutil pnktid tõusid.
Scorpions mulle ei istu, aga vahepeal tuli taustaks mõnusat saxi, see oli küll gurrrrr.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar