Moskva (2000)

Москва

 Ballaad kollaažist või eleegiline kaleidoskoop või mingi selline laensõnadega vehkiv iseloomustus peaks selle tüki kohta käima.

  Film kestab üle kahe tunni ja kulgeb märkimisväärselt aeglaselt, vaheldumisi muusika ja filosofeerimise taktis. Sekka mõned ärinükked ja sigimismängud – nagu elus ikka. Tempo mind ei seganud, sest oli varane hommik väsimusevärinatega ja igav sisu iseenesest ei olnud. Tegevus keerleb ühe omapärase seltskonna ümber ja kui rahaasjad kõrvale jätta (mida aga päriselt ei saa, sest see on üks osa filmi sisust ja näitab ka inimeste staatust), siis püüti ilmselt kujutada keskklassist jõukama inimkihi hinge tühjust. Ma arvan, ma ei tea. Igatahes näidati. Seejuures mängis kaamera üsna innukalt värvide ja kujunditega. Sai sellega igapidi kenasti ka hakkama, ainult minu meelest polnud see filmi meeleoluga eriti kokku haakiv. Veri on küll värvifilmis punasem, aga muus mõttes oleks just siia must-valge pilt passinud.

 Et see kogu aeg nukrust lehvitav linatükk eriliselt õnnelikku lõppu ei saa, oli aimatav. Päris lõpus oli kaks puändikest, millest ühe tulekus olin kindel, teine oli üllatus, aga mitte rabav. Näitlejatele ka miskit ette heita ei olnud, aga lihtsalt kogu tükk tervikuna ei võlunud millegagi. Võimalik, et see meeleolu ütleb moskvalastele aastale 2000 järgi mõeldes rohkemat, nagu on igal rahval omad verstapostid, perioodid jne.

 Neid sarnaseid hinge tühjust peegeldavaid filme on kuidagi palju saanud, ei mahu mulle hästi enam. Võta rikkad – tühjus hinges. Prostituudid ja nümfomaanid – tühjus. Kunstnikud virelevad kapitalismi tingimustes ja igatsevad samuti rikkust. Põllumehel, kes vaevu pätsi päevas teenib ja hommikul kell viis end oma karuselt kotilt üles ajab, et kivisele põllule minna, kas temalgi hing kirkusest üle ääre on ajamas, ma kahtlen. Kogu maailm on selliseid inimesi täis. Äkki võiks hoopis selliseid otsida, kes selles mõttes erandid on?

 Aja täitmiseks kõlbab, aga ei midagi mällusööbivat. Pealkirja ja pikkuse abil olin oma peaga endale midagi tummisemat ette kujutanud.

6/10

This Must Be the Place (2011)

  Vananev, kunagine rock-staar, kellele ta nooruse möllamised silmnähtavalt jälje on jätnud, asub otsima sakslast, kes tema nüüdseks surnud isa kunagi koonduslaagris mõnitas. Kohe sellega lugu ei alga, esimene veerand kahetunnisest filmist kulub sissejuhatuseks, meelolu loomiseks ja pisukese ettekujutuse andmiseks, mis tüüp see Cheyenne õigupoolest on (muide, ei kujuta hästi enam ette, et keegi peale Sean Penni seda rolli oleks teinud, aga see võib ka vabalt selline takkajärgi tunne olla).

  Film on suhteliselt rahuliku tempoga, aga igav hakata ei lase. Mingis mõttes tüüpiline road-movie, samas üks erilisemaid, mida näinud olen. On nutikat huumorit, on head muusikat, asjalikku elufilosoofiat ning käsitletakse juutide teemat... kas just lausa tasakaalustatult, aga vajutatakse mõlemat kaalukaussi. Siin oli nii palju tahke, et korra jäin lausa mõtlema, kuidas nii palju ühte filmi ära mahub. Kahjuks see päris lõpp oli natuke nagu ühte väravasse, otsekui sunnitud kummardus poliitkorrektsusele. Küll ka musta huumori võtmes, aga... ei olnud enam see, mis esimesed 75%.

  Kindlasti vaatan veidikese aja pärast uuesti. Või veidi hilisema aja pärast. Aga vaatan.

8/10

Borgen, 2.season

 Kummaline paralleel tekkis „Forbrydelseniga“, kus samuti teise hooaja alguses Afganistan mängu toodi, aga õnneks jäi siin see põgusaks Teine pentsikuvõitu asi oli, et esimese hooaja lõpus näidati dokumenti kuupäevaga oktoober 2011 ja teise hooaja alguses näidati ekraanil teksti „11 kuud hiljem“, nii et omamoodi nagu futu? (hiljem välgatas korra ka 2013, aga see võis mingi tulevikuplaan olla)

Esimene osa oli nutusevõitu ja veidi liiga propagandistlik, aga siis sai asi hoo jälle sisse.

    Võrreldes eelmse hooajaga  tõusid eraelu teemad võrdseks poliitikaga ja keskpaigast isegi esiplaanile. Polnud enam puhas poliitikasari. Aga mina ei pettunud. Poliitiline draama, rõhuga draamal. (mida aasta edasi, seda enam eelistan actionite, thrillerite ja komöödiate asemel draamasid) Suht külmaks jätsid mind kõik ’päevakajalised’ teemad – EU, ÜRO, sõjakolded, homoseksuaalsus, naised poliitikutena jms. Pikas filmis peavad ikka mingid teemad eksisteerima. Inimestevahelisi suhteid näidati hoopis põnevamalt. Ehk natuke offtopic, aga silma jäi päris osav flirtimise kujutamine (kirjutamine?), mida tuli ette rohkem kui paaris liinis. Tõetruult ja kindla käega kirjutatud. Ja peaministri poeg oli väga nunnu tegelane.
    Montaaž oli hea. Venivaid stseene peaaegu polnud, tempo oli kogu aeg piisav.

    Häiris veidi, et kuigi pidevalt raskustes ja ise kannatades, polnu PM juures tegelikult ühtegi avaliku elu tegelase jaoks märkimisväärset viga. Natuke liiga ideaalne, ei mingeid prohmakaid, sigadusi, ainult tema vastastel. Ok,  ta iseloom oli üsna „selline“, aga kel seda poleks? Kuidagi liiga plekitu oli.

   Paar momenti jäid justnagu lõpetamata, näiteks too juhtmete seinast tõmbamine. Segadust tolle tüdruku juures see ehk väljendas, aga vaatajale tekitati pisut poolikuks jäänud tunne.

 

 Kokkuvõttes tegi stoori läbi väga korraliku arengu. Kuidas mõjutab poliitiku amet tema eraelu ja see omakorda ringiga jälle poliitikat. Teine hooaeg lõpetati nii, et oleks vabalt saanud ka punkti panna, aga tegijatel näikse püssirohtu jätkuvat. Kahjuks ei saa uut hooaega sügisest näha, nagu varemalt, vaid tuleb järgmise aasta märtsini oodata.

   7,5/10

ACTA-vastane protest laupäeval

  Hea sõber, asi on tõsisest tõsisem.

1. Meile püütakse rääkida, et ACTA lepe on hea, ohutu, kasulik, õiglane, vajalik ja kõiksugu muud ilusat, ent ometi on suurem osa kogu sellest kremplist salajane isegi enamike riigimeeste jaoks. Kas pole hirmutav ja äraspidine loogika? Miks nii väärt asja ei saa avalikult letti lüüa ja rahvamasside heakskiitu nautida? Kes võiks vastu olla heale ja õiglasele? Ei taha ju keegi politseitöö spetsiifilisi nõkse teada ega muud säärast ametkondlik-konfidentsiaalset infot. Jutt käib konkreetsest seadusandlikust aktist, mis ka meie riigis tahetakse kehtestada, mis sätestab kriminaalvastutuse päris paljude tegevuste eest ja meile pakutakse vaid üksikute punktide kohta kommentaare. Miks ometi?

2. Internet ei ole mitte kellegi oma.

See on kogu inimkonna omand ning võtta see poliitikute ja ärimeeste poolt oma võimu alla, kontrollides, tsenseerides, piirates, nuuskides ja jälgides praktiliselt kõigi kodanike tegemisi, andmata seejuurs tavainimestele pisimatki kasarääkimise õigust, on kõigist seni näha olnud piraaditsemistest kõige suurem kaaperdamine ja intellektuaalse omandi vargus, sest selle eelnõu väljatöötajad ja rakendajad ei ole ise ükski interneti loojad ega kuulu neile ka suurem enamus internetis leiduvast infost.

Kui sa aimad, millises mastaabis sulle „külma“ kavatsetakse teha, kui sa ei soovi ühe oma põhilise kodanikuõiguse kastreerimist ning sind häirib, kuidas kriminaalkaristuse ähvardusel meie sõna- ja infovabadus ühtvalu kokku kuivab, siis tule kohale ja tee häält!

Tallinnas: NB! Vabaduse väljakul, mitte Islandi v., nagu algselt plaanitud!

https://www.facebook.com/events/314029425310101/

ja Tartus

http://www.facebook.com/events/293549444038917/

Borgen (2010)

1. season

  Sekka jälle Taani tooteid ja taas sain kinnitust, et poliitika on neil üks meelisteema. Film algab kolm päeva enne valimisi, edasi valimistulemused, valitsuse moodustamine ja järgneb igapäevatöö kabinettides. Hooaeg lõpeb, kui valitsus on aasta oma ametis olnud. Sinna vahele pea kõike poliitikas mõeldavat: mahhinatsioone, kompraid, kadedust, süüdistusi, ponnistusi, kaikaid kodaraisse jne.

 Võrreldes varemnähtuga, kuigi sellist puhast poliitikafilmi pole ma neilt varem näinud, oli seekord tegelasi näidatud  ka natuke inimlikumast küljest – köögis, magamistoas, peresuhted vs töö jne. Mitte, et see mulle nii väga oluline oleks, nagunii võib seal suuremat fiktsiooni eeldada kui töistel teemadel, aga see laseb karakterid oluliselt terviklikumaks arendada, pole lihtsalt pelk „need seal kõrgel ja kaugel“, mida me isegi oma telest näha võime. Näidatakse inimese arengut mitte üksnes ametialaselt, vaid ka seda, kuidas muutub tema iseloom kõrgel postil olles, kuidas see mõjutab perekonda jms.

Paralleelselt poliitikutega kulgeb teine, nö kõrvalpeateema – ajakirjandus. Koos kõigi oma tegelastega on see igati ok ja tervikuna toimiv. Liigne lisada, et see tihedalt kõige muuga seotud on. Aga pisemad kõrvalliinid on lihtsalt „hetkeks aeg maha“ tüüpi, et poleks puhas partagenosside madin. Mina neist erilist uba ega köitvust ei leidnud.

 Mis teeb sarja heaks, on pidevad pöörded, käigud, muutused, uued nükked jne. Üllatusmoment on kogu aeg õhus, miski pole 100% kindel, iga nurga tagant võib litakas tulla. Kui mind märulifilmides pisut häirib, kui liiga palju käänakuid sisse topitakse, umbes et A tapab B ja B tapab C ja C tapab D ja D tapab E ja E tapab F-i ning F tapab G, siis pärast nagu ei saa hästi aru, milleks sinna vehele neid tegelasi C kuni E  üldse tarvis oli, aga siin püsivad inimesed elus (suurem enamus neist :P) ja seetõttu on võimalikud kõiksugu käigud nii edasi- kui tagasisuunal. Ning sisusse on pikitud üsna reaalseid ja hiljutiste aegade aktuaalseid teemasid. Teine pluss on kindlasti tip-top rollid.

5. ja 6. osa kippusid minu jaoks natuke uimaseks muutuma, aga sealt edasi võtsid sündmused isiklikus plaanis juba päris korraliku draama mõõtmed ja see oli omamoodi huvitav. Võib-olla lauspoliitika armastajatele liiast, aga kui vaadata seda kui ühe naispeaministri lugu ja käekäiku, siis sobib tervikusse küll.

Ettepanek, mis hooaja viimases osas ühelt abikaasalt teisele tuli, oli minu arusaamade järgi küll natuke liiga utoopiline, kui iseloome ja muud eelnevat arvesse võtta, aga õnneks said kirjutajad sellest ka ise aru ja kustutasid teema üsna ruttu ära.

     Kokkuvõttes saadi maha üsna pingelise pildiga, kus isegi mina vaatajana tundsin, et kerge selline elu ikka pole teps. Ligi tund üks osa, 10 osa esimeses hooajas, sama palju teises. Filmi pealkirja on tõlgitud nii ’Loss’, ’Kindlus’ kui  ’Valitsus’. Umbes sama, kui meil öeldakse Toompea loss ja mõeldakse valitsust.

Ma ei võrdleks seda kuidagi amide „The West Wingiga“, nagu kusagil lugeda oli, aga vaadatav on igati, pooleli jätmise soovi ei tekkinud, võtan varsti teise hooaja ette.

                    7/10