Ma ei ole eriti filmi tausta ja saamislugu uurinud ega intervjuusid lugeda jõudnud. Ma teen seda üldse harva, kuigi selle filmi puhul on kindel plaan olnud, aga ehk tulevad veel need tummisemad. Kõik alljärgnev on minu subjektiivne mõtteheietus ja ei ole mõeldud ei tõe kuulutamiseks ega kellegi ärritamiseks. Nagu ei ärrita mind, kui selline visioon kedagi vihastab või muigama paneb. :P
On pakutud, et see film lihtsalt materdab usuhullust aga samuti, et ta eriti ei nuhtlegi kedagi. Kindlasti ei ole kogenud tegijad ametis lihtlabase materdamisega. Nauding on kinomehe jaoks kujundeid filmi sisse pikkida, et siis vaadata, kas nähakse sama või hoopis midagi muud. Selles on „mängufilmi“ mõte, selles on üks kunsti võlu ja kui ei ole konkreetset sündmust, kui tahetakse viidata mingile probleemile või nähtusele, siis ei saa ju dokumentaali teha.
Kui sa vaatad enda ümber ringi, olgu Eestis või meerika-maal, siis on usufanatte ajast aega näha olnud. Meil vähem, aga ka siin teevad mõned kõvemat häält kui teised, osad püsivad oma kojas, osasid näeb tänaval või uste taga jne. Pahandusi eriti ei ole. Kägisevad usuhullud, sõimavad vastu ateistid, aga laias laastus saadakse hakkama.
Umbes samad lood on homseksuaalidega. Teevad korra aastas oma rongkäiku, saavad teeveerest hetero machodelt mõned muhud ja kui ka ajakirjandusse paar nuppu ja pilti lõhkisest ninast jõuab, siis üldiselt on asi kontrolli all.
Mis nüüd selles filmis tehti, oli see, et pandi kaks dirkrimineerimis-riski kokku. Mängult. Näitlikult. Usufanaatikud vihkavad homoseksuaale. Siin lööb kohe üles paraja puntra küsimusi, nii et raske on esimese hooga pihta saada, kus saba, kus sarved. Kas sallivuse teema, mida meil kohati lausa riiklikult tasandil arendatakse, peaks jõudma ka usumeeste ajudesse või me tahame, et nad endiselt püsiksid oma urus, ei sekkuks riigi poliitikasse jne? Või nad on siiski ühiskonna osa (küllaltki suur ju arvuliselt) ja kõrvuti seaduste ja käitumissoovitustega peaksid nad osa saama ka riigieelarvest, lugupidamisest ja nendegi sõna peaks ühiskonnas kuuldav olema?
Aga kui ühe riigi poliitika ei ole homosid soosiv, homoabielude seadustamisest asi kaugel ja mingi kirik seda samuti ei poolda, kas siis riik ja kirik on ühes paadis? Kas selle riigi valitsus võiks siis silma kinni pigistada, kui kirik homosid notib?
Või vastupidi - kui riik homosid tolereeriks, nagu mõneski riigis on, aga kirik mitte, kas siis kirik on riigi vaenlane ja ta tuleb seadustele alluma sundida? Kas neile peaks kohustuslikuks muutma homoabielude laulatamise, homoseksuaalist preestri ametisse võtmise või on neil siiski oma tõekspidamistest lähtuvalt õigus teatud sallimatusele? Kui kirik on riigis, aga riigist lahus, kus ta siis on? See siis lihtsalt esimese hooga mõttelennuks...
Tegelikult ma arvan, ja mulle tundus, et ka filmi tegijatel on selline toon, on asi nii, et kui sa mingit asja või nähtust ei salli, kõigist soovitustest ja propagandast hoolimata, siis ole mõistlik ja hoia sellest lihtsalt eemale. Piiblis on homseksuaalsus üsna üheselt hukka mõistetud ja kui kirik vastandab end sellele elunähtusele, siis nii olgu. Nad ei kuulu kristlusse (kristlaste meelest), nad on maailmast, kirik mitte ja nii võiks jäädagi? Tuli ja vesi ei passi kokku.
Aga kui kirik võtab endale vaenlase välja otsida väljastpoolt kirikut, väljastpoolt religiooni, ühe nähtuse ilmalikust ühiskonnast ja tahab seda hävitama hakata kui otsest vaenlast, siis on asi natuke pahasti.
Ainult et kui me kirik vs homod näite peal sellest suhthõlpsasti aru saame, siis tegelikult teevad sama viga ka paljud teised, aga näha seda ei taheta. Sest äärmused on nemad, meie mitte.
Mis on ateistil usklikuga õiendada, kuni ta just ühiskonnale ohtlikuks pole muutunud? Mis on heterol homodega maadlemist? Ta on ju sootuks teisest maailmast, midagi kauget ja võõrast, nii mõtlemiselt kui füüsiliselt? Aga ei – meil on kõigega asja. Just sallimatuse korral.
Siin filmis võeti nüüd ette selline oletatav situatsioon (mis ei ole sugugi nii ulmeline kui näiteks maailmalõpu filmides, ehkki viimsepäeva pasunat puhuti siingi :D), kus üks fanaatikute grupp (isegi pole oluline, et usklikud, aga sobib hästi tänapäeva) otsustas sõja kuulutada homodele. Kindlasti märkas enamus vaatajaid ruumi, mille seinad olid triiki relvi täis. Ja kindlasti mõtlesid päris paljud, „No jah, need on nüüd siis vagad usuvennad? Milleks usklikule relvad?“ Aga milleks korralikule heterokodanikule tomatid ja mädamunad gay-paraadi ajal? Millal ja milline relvade kasutamine on fanatism ja kust maalt see seda veel ei ole?
Kas te kujutate ette, kui natuke edasi fantaseerida, et Tallinnas toimub homoparaad ja äkki tormavad sinna Luteri kirikust puritaanid, AKM-id pihus ja annavad tuld? Kas te kujutate ette, kuidas Eesti politsei selle situatsiooniga hakkama saaks, pronksiöö skoori arvestades? Kes oleks seal süütud ohvrid ja kelle kohta võiks öelda „õigustatud tapmine“? Kas ainult relvadega vehkijate kohta või mõne kuuli saanud homo puhul oleks ka ok? Milline on süütu usklik? Milline on süütu homo? Milline on süütu politseinik? Kas näiteks poisid, kes purjus peaga tahtsid kambakesi endi ema vanust naist põrutada*, olid ilmsüüta kannatajad, kuna neil polnud ju usufanatismi ega homoseksuaalsusega mitte mingit pistmist?
Filmi peamine point rõhubki sallivusele kui preventiivsele moodusele mistahes ühiskonnas, et see loomaaed lausa kontrolli alt välja ei jookseks. Probleem on selles, et meie inimestel istub veres käitumismall võõra ja vastiku vastu sõtta ronida. Kes automaadi, kes tühja pudeli või kämblaga, aga kindlasti mitte lihtsalt eemale hoida. Ma kas sallin, või kui ma seda ei suuda, siis näitan seda ka korralikult välja. Mis sa arvad, et ma mees ei olegi või? No kurat...
Samal ajal meie isiklik elu* peab jääma meie endi asjaks. Sinna ei tohi keegi teine käsipidi sisse ronida. Eks ju?
Kus on ideoloogia ja kus tegelik sallivus, selle poolest oli see film vanatestamentlikult aus, näidates põhjust ja tagajärge ning jättes ninnu-nännu jutud Brüsseli paberimäärijatele.
Vaadake seda fotot.
Selline olukord esineb peaaegu alati. Olgu filmis, olgu päriselus - haruharva tuleb ette, et sõnagi lausumata kõigist lihtsalt üle rullitakse. Alati on keegi, kes leiab vähemalt minuti, et hüüda: „Teeme seda rahulikult ning mõistlikult ja keegi ei saa viga!“ Alati. Aga kui seda hetke ei kasutata, kuulda ei võeta, tuleb järgmine samm, mis võib olla sedavõrd pealesunnitud, et enam pole võimalik allamäge veerevat ratast tagurpidi käima panna. Kummalgi poolel.
Vägivald ei tule mitte kellelegi kasuks. Ei fanattidele, vähemustele, "tavakodanikele", kui selliseid ka olema peaks, ega riigile. Ja sallimatus tuleb inimeste seast, mitte neilt, kes olukorda lahendama peavad. Aga ikka on süüdi pärast see ratas, mis inimesi laiaks litsus, mitte see, kes serva alt kivikesi nakitsedes asjale pisut hoogu andis. Poolkogemata.
Olete mõelnud, mida tähendab filmi pealkiri? "Punane osariik" ja "Verine riik" on siin-seal tõlgitud, kuigi eriti ojadena filmis veri ei voolanud. Punane on hoiatussignaal. Punase rätikuga aetakse härgi vihaseks. Ja ’state’, kuigi võiks, ei pea üldsegi riiki tähistama, vaid seisundit. Kohe esimene vaste, mida sõnastik pakub. „Sallimatuse seisukord – ohtlik olukord.“ Ja alles siis peab mängu tulema riik, kui seis on selline. Nii tundub mulle. Punane lipp on püsti. Code red.
Sallimatus ei ole lihtne teema. Selle poolest pole ma mitme kommentaariga nõus, nagu Smith oleks tõsiseltvõetavuses või intellektuaalses mõttes kusagilt järgi andnud. Aga et paljud vaatajad järgi ei jõudnud, on loomulik.
Selliseid segasevõitu mõtteid tekitas. Kui kellelgi sellest homode kaitsekõne mulje jäi, siis on tal ilmselt erapooletusega probleeme. Mul on homode suhtes oma seisukoht, mis ei puutu siia teemasse. Mul on neist aeg-ajalt kahju, kui ma neid vaatan. Kõrvalt vaatan. Nagu filmi. Aga ma kindlasti ei vihka neid ja ei roni kohtunikuks.
Ent Sepperile ja Vihurile teele kaasa üks kirjakoht:
„Aga kui te isekeskis purelete ja üksteist sööte, siis katsuge, et te üksteist ära ei neela.“
Galaatia 5;15
point teiken, aga siiski mitte minu teetassine film.
VastaKustuta