Abielupaar plaanib kogupere puhukust; vaidlevad, kuhu minna ja küsivad ka oma 18-aastase poja käest, kes neile ühel õhtul teisest linnast helistab, kus ta ülikoolis õpib. Poja hääl tundub kurvavõitu, aga vanemad panevad selle esimese kodust eemalviibimise kogemuse arvele. Koduigatsus jne.
Järgmisel päeval saavad nad uudistest teada, et nende poeg on ülikoolis toime pannud tulistamise, tappes kokku 17 inimest.
Film suurest leinast, selle valu ja ühiskonna reaktsioonidega toimetulemisest. Sellest, et teistelt inimestelt eriti abi loota pole, paari harva erandiga ehk. Muidu korralikult tehtud, polnud millegagi üle pingutatud, aga väga hullult ei liigutanud ka. Ilmselt unustan selle loo varsti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar