Pisikese sisututvustuse võib leida näiteks siit, aga kõige parem oleks üldse puhta lehena filmi kallale minna, pisematki sellest teadmata. Mind eelinfo tegelikult natuke segas, kui takkajärgi mõtlen. Lühidalt - pannakse kokku kaks vastandpoolt - suur elutüdimus ja suur elutahe ja vaadatakse, kumb peale jääb.
Ma ei armasta, kui Eesti film on aeglase tempoga. Nad on meil niigi põhjamaiselt lohisevad ja kui siis venitama ka hakatakse, hakkab mul mõtteis juba miinuseid pudenema.
Dialoog oli mõnes kohas puine, totakas ja ebausutav. Sulepeast välja imetud, rikkus tuju ära. Ja kaamera tegi liiga tihti seda „trikki“, et pool kaadrit on uksepiit, voodiots vms. Näitlejatele ainukesena polnud midagi ette heita. Kui mõni mees ka kordab end, siis ütleme nii, et sarnasesse rolli pannakse ikka see, kes end millegi sellisega tõestanud :P
Olin enne kaht arvamust lugenud, mõlemad positiivsed ja ainult imestasin, et mille eest küll... Aga poolest filmist edasi andis mu sõjakas hoiak kuidagi järele ja kui asi lõpuni oli kerinud, oli vingats nii üles soojendatud, et polnud muud, kui tuli oma esialgseid mõtteid ja sõnu süüa. Stoori on siiski väga südamlik ja positiivne ning see jäi peale, kõigist kiiksudest hoolimata. Olen endiselt Eesti filmi arglik fänn, nagu väike poiss, kes ootab issit koju, et kas tuleb täna kaine peaga ja toob kommi ka või on purjus, räuskab ja lõhub kõik ära :))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar