neljapäev, 6. jaanuar 2011

When We Leave

"Die Fremde" (2010)


Räägitakse, et inimene pole emotsionaalselt viimased 2000 aastat eriti arenenud. Või oli see 4000? Meie areng on olnud faktiliste teadmiste ja tööoskuste osas, aga hinge ja südame poolest oleme samasugused kui meie esivanemad. Ja selle poolest pole eriti vahet, kas vaatad „Libahunti“, loed Giordano Bruno põletamist tuleriidal või on tegu millegi päris värskega, üllatuda väga ei tohiks.

Ja väga ei üllatunud ka. Pisukesest eelinfost teadsin, et jutt on kogukonna tavade ja reeglite põrkumisest isiksuse soovide, ühiskonna korraga jms. Eeldasin suhtaeglaselt kulgevat filmi mõnede sissepikitud emotsioonipursetega ja enam-vähem nii ta läkski.
Halba mängu ei märganud, emotsionaalne rahvas siiski, kõik oli siiras ja usutav, aga lausa mällu ka keegi ei sööbinud. Võib-olla noorem vend ehk. Peategelasele lisaks.

Aga kuidagi oli selles loos neist tegelastest natuke rohkem kahju kui mitme varemnähtud sarnase teema puhul. Kurbus ja masendus käis ringi kõikide hinges ja miskipärast oli isegi aimdus, et päris niisama lihtne see lõpplahendus olla ka ei saa, et küll sumbub kuidagi...
Filmi lõpp oli minu jaoks natuke liiga emotsionaalne. Pole oluline, kas see oli loogiline, ootamatu või ebaloogiline - seal kultuuris on oma loogika, aga teatud teemade juures ma ei suuda külma närvi säilitada.
- - - - 

"Goya's Ghosts"  (2006)

Tegelikult mulle ajaloolised asjad ei istu. Sellised uhkete põlvpükstega kuningad jms. Aga vahel harva võib.
Ja Javier Bardem on alati hea! Ma küll ei võtnud seda filmi tema pärast ette, aga iseenesest võib isegi nii teha – kui filmis ka muud poleks, siis tema mäng üksi on midagi väärt. Aga olid veel Natalie Portman, Stellan Skarskard ja teisi häid. Ja kui jätta kõrvale, et see oli "kostüümikas", pole mul filmile mitte kõige vähematki ette heita. Igas mõttes korralik sooritus. (mida selle režissööri puhul ka karta võis)
   Portmani grimm oli vaatamisväärsus omaette ja korralikult välja kantud sai ka.

Aga film polnudki eriti Goyast. See oli sootuks teiste inimeste saatusest ja kuidagi juhtus nii, et Goya sattus ka lähedal olema J

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar