Ma ei tea, miks ma nii harva Eesti filme vaatan, vaatamata asju on veel päris palju. Eks vist muu tundub põnevam.
No kuidas sa, hing, kritiseerid meie oma filmi? See oleks nagu oma ema välimuse kritiseerimine. Ja kui sa veel loed, et see oli esitatud parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks ja kõik nii edasi.
Ega ma ei ütlegi, et halb oli. Teada-tuntud detsembrimässust Tallinnas, 1924. Hea, et mingi rekonstruktsioon tehti. Mina, kes ma väga tõsist huvi ajaloo vastu ei tunne,( mulle andke aiva tänapäevaseid asju), olen üsna tänulik. Kuigi, nagu lugeda oli, jäeti katki just too Balti Jaama osa, kus olla need kõige põhilisemad lahingud tehtud. Aga olgu – märk maas. Kas nüüd just ajalooline suurfilm? Kelle jaoks? Mina aasta pärast suurt ei mäleta, paljusid teisi Eesti filme küll. Kui suure eelarve ja tegijate vaeva poolest, siis vabandust, aga mind see ei huvita. (telelavastus Wikmani poisid oli minu silmis palju suurem tükk. Ok, „suur“ on suhteline mõiste, jäägu see)
Kui meie tegijad ometi mõistaks, et jättes klišeed välja, ei jää film mitte vaesemaks vaid saab parem! Seekord oli neid tükki kolm vähemalt. Pildis, mitte sõnas. Ja audios ka – kust kuramus on ometi katkuna kõikide maade filmidesse levinud arusaam, et kui mees pihta saab või kõrgelt kukub, siis ta karjub falsetis?? Ma olen elus päris mitme õnnetuse juures viibinud ja kõik mehed on oma mehiste häältega röökinud…
Ent kaamera oli hea, põnevust oli. Kark oli hea ja Lutsepp on alati hea. Ja head huumorit oli ka rohkem kui kord. Kokkuvõttes hea. Tükkmaad parem kui paljud teised Eesti filmid. Aga halleluujat ma ei laula. Ja hinnet ka ei pane.
Minu arust oli see järjekordne Eesti film mida oli piinlik vaadata...paha, paha, paha
VastaKustuta