Kuna eelnevalt olin suhteliselt palju selle kohta lugenud, siis tundus, et ei ole päris minu teema. Kartsin, et on natuke liiga ninnu-nännu ja lükkasin teist aina edasi. Aga et plaanis nagunii oli, siis võtsin lõpuks ette. Ning õnneks ja mu suureks üllatuseks osutus kogu aimdus ekslikuks. Ei mingit roosamannat! :)
Film haakis esimestest hetkedest ja see kestis lõpuni välja. Pinge isegi kasvas, nagu oleks kriminulli vaadanud. Ma küll sain juba suhtvarakult aru, mis "tegelikult" toimub, aga see ei häirinud. (ja miks peakski?)
See stsenaarium ja need tekstid olid niivõrd head, et ma isegi ei pea vajalikuks peategelaste mängu siin kiita, nagunii on seda igal pool tehtud. Lisaks kuhjaga kujundeid - nii korraks kaadrisse ilmuvaid kui läbi filmi jooksvaid. See mitmes keeles rääkimine oli eriti nutikas võte - kuidas me tegelikult teise inimesega räägime! (Ma ei saa kõike mainida - äkki loeb keegi, kel nägemata ja siis ma ju spoilerdaksin.)
Ma lausa ahmisin seda filmi endasse!
Osad elutõed, mis kõlasid, olid ka sellised... korduvalt läbinämmutatud asjad, aga kas äkki selleski oli üks filmi point: me kõik oleme õpipoisid, kõik oleme ekslikud, oleme omade hädadega, oleme nii erinevad ja me õpime elu lõpuni. Iial pole liiast midagi üle korrata. Või on? (aga mulle võis ka vaid tunduda. See ei olnud mingi "epistlit lugev" film, ütlen igaks juhuks ära)
See oli intelligentne film, aga samas väga lihtsa inimliku mõõtega. Lihtsalt võrratu!
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar