Päris nutikas komöödia. Või – pool filmi oli komöödia, teine pool mitte nii väga.
Lahutatud mees kohtab peol vallalist naist, tekib säde jne. Kõik on ok, ainult et neisel on ka poeg. Selline täiskasvanud. Niivõrd kuivõrd...
See, kuidas oli edasi antud inimlikku kohmakust, rabedust, kimbatust suhtlemistes, nagu me kõik ju mingi hetk oleme saamatud või vähemasti pabinas, see oli väga elutruu. Hiljem lugesin Soprano blogist, et suuremjagu dialoogi olevat olnud impro. See selgitab mõndagi, aga ei kahanda asja väärtust, pigem vastupidi. Tubli lüke tegijatelt.
Ja siis teine poolaeg – mängu astub Cyrus. Sadades ja tuhandetes peredes ette tulnud olukord, ma usun. Ikka loovad lahutatud inimesed ka suhteid ja neil on eelmisest oma „pärandus“ kaasa võtta. Kus on sellest rohkem pinget, kus vähem. Aga siin bullitakse vaataja alguses ära, et elu on tõeline roosiaed. Kaks inimest leidsid teineteist ja selle üle on kõigil teistel ka suur heameel. J
John C Reilly mulle eriti pole meeldinud, aga nüüd oli juba täitsa talutav. Marisa Tomei on alati nunnu. Aga Jonah Hill nimiosas tegi puhta vuugi! Mega! Mäletan teda varem ka kusagilt komöödiatest, aga täitsa võiks tõsiemaid asju ette võtta. (varsti jätan endast mulje kui komöödiate vihkajast, aga tegelikult on asi vastupidi)
7,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar