The Social Network

http://www.imdb.com/title/tt1285016/

     Kui ma oleksin „lihtne raadiokuulaja“, siis ma ehk näeks seda filmi teistmoodi. Aga et ma olen üks lootusetu netisõltlane, kes isegi kord oma portaalikese püsti paneb, siis ei olnud see minu jaoks päris tavaline film. Ei sisu ega õnneks ka muu poolest. Päris paljudest kommentaaridest on läbi käinud mõte nagu „kuidas ometi ühe interneti lehekülje loomisest saab nii…“  

No ei ole lihtsalt üks lehekülg, sõbrakesed. On seni kõige kaugemale jõudnud virtuaallooming ja kui ta ka kõige hääbuva teed läheb, nagu  Douglas Rushkoff   kirjutas (mingi cool komme on millelegi pidevalt kadu kuulutada – kapitalismile, demokraatiale, naftavarudele, kõigile netifirmadele), siis ometi – Mark Zuckerberg on juba ajalugu. Ta on kõrvuti Steve Jobsi sarnaste nimedega, mitte seal, kus on Orkut Büyükkökten jms.  :P

Aga aitab IRL-ist, kaks sõna filmist ka.

  See ei ole lugu nohikust, kes palju õppides ja palju töötades (sel ajal kui teised lõbutsevad :D) kaugele jõuab. Peategelane on kaugelt üle keskmise andekas, et mitte rohkem öelda ja pidu armastab ta ka panna, kui aega leiab. Nii et sõna „nohik“ kasutajale selle loo juures tuleb vastu öelda „võhik“. Ta on teistmoodi – jah. Aga tal on oma väga tugev individuaalne visioon ja öelda tema kohta lihtsalt nohik oleks sama kui öelda, et Napoleon oli militaarne nohik, muudkui sõdis mööda maad ringi. (ikka ma räägin muust…)

   Ammu ei ole noorte näitlejate pundilt nii head mängu kohanud. Tavaliselt on ikka kõrvalpeaosades rabedust või nõrku kohti, seekord oli asi küps. Kangesti meeldis, kuidas kaks peategelast (Eisenberg ja Garfield) enamjaolt tõsist ja mõtlikku ilmet tekitasid. (isegi Shwarz ja Sly võiks neilt õppida), sest see lugu on keerukam kui esimese vaatamisega paistab. Sõprusest, reetmisest, rahast, juriidilistest probleemidest, tülli pööramisest, suhetes surfamisest ja millest kõigest veel ning ilmselgelt on siin Fincheri käsi mängus, et kogu spekter noortel käest ei läinud. Jesse Eisenbergi polnud varem näinud, kuigi Solitary Man on nähtud, aga ma ei mäleta teda sealt. Ühena järgmistest tahan kindlasti „Never Let Me Go“ ette võtta, sest mingi hetk mõjus Garfield isegi tugevamalt kui ’peasüüdlane.’

 Ma ei ütleks, et dialoogis midagi lausa rabavat oli, aga et see on tõsielul baseeruv, siis juba see paneb mingid raamid ja samas üsna mitmed naljad olid ikka väga mõnusalt lõikavad, nii et ma ei saanud sugugi viriseda. (kuigi The West Wing võlus mind just kiire tekstiga. Vaataks veel nüüdki, kui kusagilt koos tõlkega saaks)

   Ülikooli elust sai üht-teist uut teada, millest varem polnud aimugi ja campuse õhustikku aitasid välikaadrid juurde tekitada. Just need öised. Nagu kõrgemale tõustes või eemalt vaadates, et siin on midagi palju enamat ja püsivamat kui üks tüli ja siniverelised tropid Winklevossid…  J

 Timberlake nime nähes kartsin suuremat staaritsemist, aga taas – elagu kõva käega režissöör! Tütarlastest küll keegi meelde ei jäänud ja Rashida Jones ka väga ei säranud, aga teda on alati rõõm kohata ja ma usun kindlalt, et tema päev veel tuleb.

See on (minu subjektiivse arusaama järgi) väga hea näide, kuidas üks film peab tehtud olema. Tempo, kaamera, montaaž, soundtrack, (ülihää!), karakterid, kõik oli üksainus sulam. Mitte midagi polnud puudu, mitte midagi polnud liigset. Ja kõige selle juures räägiti meile ka lugu ära. Mis ei olnud tavaline lugu. Ja mis ei olnud sulepeast välja imetud lugu.

See film on Oscari ära teeninud ja sellest tuleb ilmselt üks neid kordi, kus publik ja filmiakadeemia üsna sama meelt on.
10/10