Ühes blogis kurdeti, et filmis oli see sci-fi pool liiga unarusse jäetud ja keskenduti liialt tegelaste omavahelistele suhetele. Minu meelest oli mõlemat parasjagu. Ma sain selle intrigeeriva teema nagunii kauba peale – mitte kusagil, isegi IMDb-s polnud keegi spoilerdanud ja ma olin puhtalt Andrew Garfieldi pärast valmis alla neelama lihtsalt ühe noorte inimeste õnnetu armastuse loo, mis palju kiita saanud.
(See taustateema iseenesest oli muidugi huvitav ja liigutav, jättis õhku mitu küsimust, aga vaevalt ma kusagilt raamatut üles otsima hakkan, las jääb nii nagu oli.)
Film tervikuna küll liigutas, aga midagi nii väga läbi ka ei raputanud. Pani õeluse ja julmuse üle (jälle kord) mõtlema. Kurb film. Kõige tugevam oli asja juures ikkagi näitlejate mäng. Ja Garfield oli selles asjas omakorda kõige tugevam lüli. Hoolimata mõne teise suuremast tuntusest ja kogemusest.
Natuke häiris, et grimmiga nii vähe vaeva oli nähtud – kümne aastaga inimene ikka muutub ka, Mulligani juures polnud kohe üldse midagi tehtud. Aga mis ma norin, ma pole juba paar aastat kohanud filmi, kus poleks möödapanekuid või suisa „hole in the plot“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar