neljapäev, 20. jaanuar 2011

The Kids Are All Right (2010)

Kui sellest filmist ka poleks kusagil midagi räägitud, siis – Julianne Moore, keda ma vaatan huviga, Mark Ruffalo, keda ma vaatan alati suure rõõmuga ja lisaks veel naisrežissöör! Tuld!

Poiss (15 ) ja tüdruk (18) kasvavad lesbiliste peres. Üks on ühe ema laps, teine teise. Aga nad ei ole lõhutud peredest. Nende emad on algusest peale abielus. Hoopis isa ei ole. Ta oli kunagi spermadoonor. Mõlemale naisele. Ja poisil tekib huvi oma bioloogilist isa näha saada. Õe abiga, kes on 18 täis ja kes „tohib“, saabki see teoks. Ilma, et emmed teaks. Esialgu…

Julianne Moore’i nägin üsna hiljuti ka filmis, kus üks tüdruk talle ligi ajas. Ma ei loe kollast pressi, ei tea, kas see on juhus, et ta selliseid rolle saab, aga väga ei huvita ka.
Režissööri tegemistes sobrades leidsin, et ta on varemgi näppinud nii pere pere kokkulappimise kui lesbide teemat. Ja ma arvan, et see pole olnud tuim „oma joru ajamine“, vaid ettevõetud eesmärgi pidev lihvimine ja nüüd on meil tulemus käes J

   Iga kaader, taust ja detail on millimeeter-haaval välja mõõdetud. Veatu pilt! Seda, mis Moore ja Bening teevad, näeb harva. Ausalt! Ja nagu sellest küll ei saaks, tulevad kõik teised omadega pea samahästi toime! Montaažiga on tigedat tööd tehtud! Vaataja pihta antakse kuulipildujast!

  Pole olemas lihtsat suhet. Ja kui sinna sekkub keegi, kes seal varem pole olnud ja justnagu ei peakski seal olema aga natuke nagu äkki peaks ka, siis lähevad asjad päris keeruliseks, bla-bla-blaa…
  Ma kardan, et kui see film mingis kategoorias Oscari saama peaks (ja ma oleks sellega 124% nõus), siis tuleks see ennekõike teema eest. Nii on kombeks, mitte ainult amurukantside juures. Selle eest on saanud kõik need Crash-id ja Brokeback Mountanid ja Philadelphiad jne. Ja ega selles midagi valesti ka poleks. Ma pole just palju elus näinud, aga päris niimoodi keset sellist katelt pole mind varem nagu pistetud. Küllaltki otsekohene ja omamoodi „samm edasi“ teema lahkamine. Aga minu jaoks on see ennekõike siiski näitlejameisterlikkuse tulevärk. Ma vaatan seda kunagi veel, ilmselt mitu korda, kui ma midagi „vana“, head ja kindlat näha tahan ja usun, et sellest filmist räägitakse ka kümne aasta pärast. Ka ilma Oscarita.
Peaaegu täiuslik film.
10/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar