Selline tubli ja fanaatiline mägedes kolaja läheb järjekordsele tretile kanjonisse ja satub kättpidi suure kivi alla lõksu. Ümberringi pole kedagi, keegi ei tea, kuhu ta läks ja kivi liigutada ei õnnestu…
Ma teadsin filmi sisu, teadsin, et tõestisündinud lugu ja enam-vähem ka, kuidas lugu lõppes. Ootasin miskipärast sellist keskpäraselt põnevat filmi, sest palju seal võimalusi nagu ei paistnud – suht üks kaader, higimullid ja muud pingetekitajad ja vaataja ootamas lõpplahendust. Ja ometi. J Nad suutsid sellise filmi kokku keerata, et mitte minutikski ei jäänud venima! (näiteks too Peruu jalgpallikoondise lennuõnnetus oli küll põnev, aga tegelikult ikka venis).
Danny Boyle on üks omapärane režissöör. Kõrvuti mitmete väga heade filmidega on tal ka paar sellist "tolksti“ sooritust. (minu meelest; kiidetud on muidugi neid ka) See andis huvi juurde, et kuidas siis seekord. Pluss et PÖFFi kavas ja et palju kiidetud jne jms.
Ma ei oskagi öelda, mis selle filmi heaks tegi, aga kaasa elama ta pani. Ilmselt lugu ise, James Franco mäng ja režissööri töö kokku. Mõned kaadrid olid pisut kummalised, mõned ääretult head. Helirada võiks kiita, omapärane oli. Uskumatu, aga selles filmis saab ka naerda.
Mulle küll väga ei meeldi igasugu edetabelid ja võistlused, kus võrreldakse asju, mida ei saa meetriga mõõta, aga julgeks siit ühte Oscari kandidaati ennustada küll
8/10
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar