Ühte Ladina-Ameerika väikelinna saabusid revolutsionäärid ja viisid kaasa kõik mehed, et oma maa imperialismi küüsist vabaks võidelda. Naised on nüüd nagu peata kanad, sest keegi ei ütle neile enam, mida teha ja kuidas teha. Pole kedagi, kes lambipirnigi vahetaks, autoremondist rääkimata. Isegi prahi koristamiseks oleks kellegi korraldust vaja.
Ma ei mäleta, kuidas see mu silma alla juhtus, aga pilku köitis IMDb hinne 2,5. Sellist asja ometi peab nägema!
Tekkinud olukorda asus ära kasutama sõjaväelaste poolt kaasa mittevõetud pastor, kes väidab, et sai Jumalalt ilmutuse, mille järgi ainus pääsetee olukorrast on rahvastiku taastootmine ja tema on nõus jumala tahet teoks tegema ja et loodetavasti sünnib ohtrasti poisslapsi. Naised (mingil põhjusel :P) on plaaniga täiesti nõus. Aga ühel hetkel saab püha isal jaks otsa ja ta paneb putku. Naistel ei jää nüüd üle muud, kui igaühel endale naine leida ja sellega saadakse ka kenasti hakkama.
Siis tuleb mängu Ameerika ajakirjanik, kes on saadetud sinna riiki (naisbossi poolt, muide) lugu tegema, ja kes sattus lugema padre päevikut, kus kogu see uskumatu asi kirjas. Mees haistab, et ta mitte üksnes ei pääse vallandamisest, vaid saab lausa esikaane loo. Mõelda vaid - küla, kus naised saavad täiesti vabalt ühegi meheta hakkama! Aga seda artiklit ta siiski ei kirjuta, et säästa see haruldane paik päikese all turistide ja ajakirjanike hordidest.
Kui lõpuks geriljadega kaklemised kakeldud, hakkab mehi kodukülla tagasi jõudma, aga eest leitakse naised, kes mitte üksnes ei soovi meeste sõna kuulata, vaid pigem ei taha neid üldse sinna tagasi...
Püha isa ukse taga järjekorras
Uuriv ajakirjanik
Mehed kodus tagasi...
Asi on mõeldud pilana. Olgu blondiini-komöödiate või mingite elunähtuste pihta, ükskõik, sest vaevalt üks naisrežissöör paneks tõsimeeli tegelaste suhu sõnu „Hmm, mida mees sellises olukorras teeks...?“ või „Me ei oska lugeda ja kirjutada. Milleks? Me oleme ju naised!“ Või et üks naine peab hakkama kõigile ülejäänutele õpetama, kuidas ise endale erutust tekitada, kust katsuda jne. Rääkimata sellest, kui lehma nimi on Perestroika...
See ei ole halb halb film, see on hea halb film, aga selles kategoorias üks selline keskpärane. Kõik see oli tore vaadata naiste endi üle naermise ja/või meeste väljanaermise mõttes, ainult et sooritatud oli kõik sellisel totaka palagani kombel. Bonitad oma puuratastega inglise keelt purssimas; stseenid, mis oleks olnud naljakad 10 sekundit, kestsid poolteist minutit jne jne. Puudus veel, et asi oleks muusikaliks tehtud ja tegelased seda kõike lauldes esitanud. (Christian Slater soolemiiot lõõritamas...) Ilmselt selle praeguselgi kujul väljamõtlemine nõudis kogu energia...
4/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar