19-aastane tütarlaps leitakse tapetult, rohkete vägivallatunnustega. Keegi ei tea midagi. Lahkus mingil hetkel teiste hulgast ja sealt edasi on tume maa.
Tõepoolest, kui sul pole sõrmejälgi ega muud käegakatsutavat (peaaegu) ning tõendeid tuleb koguda üksnes küsitluste abil, ajaliselt kildu killu kõrvale sättides... võtab ikka aega ja vaeva küll. Kuna üksjagu sai eelinfot loetud, siis keskendusin lihtsalt pikka kriminulli nautima ja ennast testima, kas taban midagi ära.
Film on väga korralikult ette võetud, ei olnud ülejala tegemist. Rollid, dekoratsioonid, valgustus, isegi vähetähtsates stseenides, kõik rääkis hoolikast ja tõsisest suhtumisest. Sisu poolt sama - mitte ainult, et raske oli süüdlast aimata, vaid ka muidu piisavalt keerukaks ja intrigeerivaks kirjutatud.
Filmi tugevaim külg – (lisaks sellele, et kogu lugu on ühe juhtumi uurimine, mitte igas seerias uus keiss, nagu seebikates) – ongi inimeste omavahelised suhted. Kõik kolm pealiini on omavahel läbi põimunud ja tegelikult võiks rääkida suisa ühest ainsast liinist, sest mõrva uurimine ei jäta kedagi puutumata. Ja ei suuda ka vaatajat rahulikuks jätta. Kord elasin põnevusest kaasa, kord vihastasin mõne tegelase peale jne. Nagu väike laps, kes ei saa aru, et see on kõigest film J Valimiste teema oli kohati peateemast põnevamgi. Või tähtsam. Lahtisi otsi tekitatakse piisavalt palju, nii et vaataja ootab lõppu mitte ainult mõrvari teadasaamiseks, vaid selgust ka mitme muu huvitava asja kohta.
Niipaljukest kiitust, nüüd mõned eriarvamused:
Kole kiiresti läks iga juhtlõng uurijatele peale: see tüüp on kahtlane – nüüd ta ongi meil peos. Kui keegi langes veidigi kahtluse alla, arvati kohe ja kaljukindlalt, et nüüd see ongi tema. Äärmiselt ebaloogiline ja ebaprofessionaalne mõtlemine, mida kohtab harva. On olemas kaassüüdlased ja muus asjas süüdi või kahtlased, mitte tingimata kohe peasüüdlased, uuritakse mitut ajsa paralleelselt jne. Häiris uurijate selline verejanulikkus – iga hinna eest keegi ristile naelutada. Polnud nagu olulinegi tegelik tapja leida, vaid kiiresti keegi süüdlaseks teha, esimene kahtlane kuju üles tunnistama sundida ja puuri pista.
Teine häiriv moment oli pollade ülbus. Selle eest said nad teiste tegelaste käest aeg-ajalt ata-ata ka, aga ikkagi jäi halb maik suhu. Uurimismeetodid ok, kahtlusta kõiki ja kõike, aga viisakus peaks inimestel avalikus teenistuses säilima.
Aga see hagijalikkus ei iseloomustanud ainult uurijaid, vaid peaaegu kõiki. Film oli suuresti sellest, kuidas homo homini lupus est. Usaldusest ja selle puudumisest. Ühtpidi ju inimlik ja tegelik, aga filmina oleks võinud ehk natuke rohkem kavalust ja üllatusi ka sisse kirjutada, nii politsei kui vastaste poole pealt. Piiiisikese näpuotsaga rõõmsamaid värve ka ehk. Nüüd jäi selline tuim ja kale tampimine prevaleerima, ehk põnevus küll säilis. Aga naisuurija suutis kohati ikka niisugune ülbik olla, et ma ei mäetanudki endas selliseid emotsioone. Viimati tundsin sarnaselt, kui „Miserys“ Kathy Bates’i vaatasin.
Apse oli ka mitmeid. Seda, mida Trash mainis, ma ei märganud, aga juukseid radiaatori küljes oli sellise kukkumise kohta ikka jubekole palju, seos eelmise kuritööga jäeti õhku ripnema, selgusetuks jäi endise politseiülema hämamine ja näiteks see, miks Holck pidi Lundi kinni siduma ja üldse kogu tema tegevus. Aga vb ma ei olnud piisavalt tähelepanelik.
Tegelikult kogu politseiametist jäi kummaline mulje. Kui mitu korda paluti Lundi kolimisega viivitada ja juhtumi peale edasi jääda ning samapalju kordi püüti teda ka hiljem selle juhtumi pealt maha võtta. Tõsi, need polnud päris samad inimesed ja ma ei arva ka, et see midagi haruldast oleks, aga natuke selline tunne jäi, et tegijatel on omad aktsendid, mida nad edasi anda püüdsid; et ei olnud lihtsalt sisu täiteks kirjutatud.
Üks põnev moment oli poliitika sarnasus Eestiga. Linnapea on mitmendat ametiaega pukis, väga palju on tegemata, nii sellest, mis väga oleks vaja, kui isegi sellest, mis nad ise lubanud. Kõik möönavad, et vaja oleks midagi ette võtta ja muutusi sisse tuua, aga kuidas? Isegi välist sarnasust võis soovi korral tabada, pluss ühe Leedu visiidi mainimine, mis olla kahtlaselt rahastatud jne.
Kõigi heade rollide kõrval jäin ma tapetud tüdruku isa kallal virisema. Ei olnud tema näol leina. Tuim algusest lõpuni. Ma tean, et paljud vaidlevad vastu, et just selline kivistunuks muutumine ongi õige lein ja õige viha, aga seal näos ei olnud kohe üldse emotsioone. Ja purjus olekut kõrtsis ja kangi all ei mänginud ta ka välja. Minu silmis halb casting. See-eest ema korvas selle kõik kuhjaga!
Ei saaks ütelda, et ma süüdlaseks osutunut kordagi ei kahtlustanud. Kahtlustasin ja juba enne, kui filmis tema peale viiteid tulema hakkas. Aga kahtlustasin ka mitut teist ja ühte tüüpi tükkmaad rohkem, nii et ei saa hoobelda, et ära oleksin arvanud.
Linnapea keskfraktsioonist
Kogu eelnevast kiunust hoolimata julgen minagi soojalt soovitada. Nii kvaliteetseid asju iga nädal ei kohta! Ise asusin juba teist hooaega vaatama.
8/10
Mulle meeldis jänkiversioon veidi rohkem, ei teagi miks, äkki seetõttu, et vaatasin nende oma ennem või, et mulle meeldib vaadata asju ilma subideta või on lihtsalt jänkid tänu tarbitud meediakogusele rohkem "vennasrahvas" kui vennad taanlased.
VastaKustutaMa alustasin ka remakist, vaatasin ühe osa ära, aga siis sain nagu kusagilt kuidagi aru, et nad pole veel lõpuni valmis jõudnud ja jätsin sinnapaika.
VastaKustutaAga asjalik tundus küll nende oma ka :)