Kuulsustega tegelev tipp-psühhiaater on ise sedavõrd masekas, et ei hooli enam suurt millestki enda ümber. Mõned üritavad talle mingit abi pakkuda, aga selle saadab ta enesestmõistetavusega piiksu ja puistab hoopis südant kutile, kes talle dõupi müüb. Ja mõnele veel. Taustaks kõik need rohkem ja vähem kuulsad tegelased, kes igaüks püüab omadega toime tulla. Kui mitte kindraliks saada, siis vähemalt reamehest aste kõrgemale või kui sedagi ei saa, siis vähemalt leivaraha välja teenida. Ja natuke õlle jaoks ka.
Hea montaaž ja väga hea taustamuusika. Kevin Spacey osatäitmisest rääkimata. Üks neid kordi, kus meeleolu on nii lummav, et sa tahad seal kohal olla, kuigi ümberringi on õhus vaid probleemid.
Film ei räägi ainult stoneritest või luuseritest. Siin puudutatakse üht olulist teemat, mida paljud ei mõista. Nimelt „korralikud“ ja „mõõdukad“ inimesed, kes pole omal nahal tundnud, mida alkost ja muust sõltuvusest tekkinud vaevad põhjustavad, ei peaks sellel teemal kunagi sõna võtma. Sest nad lihtsalt ei tea, millest nad räägiks. See oleks sama mõttetu jura, nagu äsja load saanud 18-aastane poisitatt ukerdab bemuga tänavanurgal ja ütleb rekkajuhi kohta, et too sitasti sõidab. Justnagu jalakäija ei peaks autojuhile ütlema, et „mina küll ei müksa kunagi vastu äärekivi või majanurka“.
Sama kehtib ka leina kohta – need, kes õnnejunnis elavad, hoidku oma hõbelusikas suus, seisab suu kinni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar