Üks Nebraska naispolitseinik, kel on probleeme nii töö kui perega (mitte, et ta hakkama ei saaks, aga ei lähe nii nagu tahaks) saab pakkumise minna sõjajärgsesse Bosniasse USA vaatlejana ÜRO rahuvalvajate koosseisus. Seal teeb ta tublit tööd, saab pisut ametikõrgendust ning avastab peagi jõhkra inimkaubanduse, seksiorjanduse ja muu sarnase. Lisaks selgub, et asjaga on seotud nii ÜRO ametnikud, diplomaadid kui ka politsei. Aga millegi kohtusse viimiseks on omad protseduurid ja kord, tarvis on paljude osavõttu ja julgust (mida ka näiteks ohvritel ei jätku), pealegi segab tegelinskite rahvusvaheline immuniteet, raha võim jne. Ühe sõnaga - totaalne korruptsioonipesa rahvusvaheliste organisatsioonide sildi all, kannatajaks tuhanded noored naised.
Püüab tubli politseinik, mis ta püüab, aga välja ta sellest mängust puksitakse. Hiljem kodumaal suudab küll üht-teist suure kella külge panna, aga mis teeb Don Quiote tuuleveskile, kui jahvatatakse miljardeid. Ainult ise saad viga.
Film on igati vaadatav, tõsise sõnumiga ja arvestades kogu loo dokumentaalsust ei tohiks ehk liigset loosunglikkust ka ette heita, aga mind eriti ei vapustanud, et ÜRO ametnikud on seotud inimkaubandusega ja nagu lõputiitritest näha oli, ei muutnud see palju ka asjaosaliste seas. Ehk liigutas ühe liivatera suures müüris. Loodame...
Rachel Weisz mängis siiralt. Kas kurvastas oma pere, ahastas piinatud tüdrukute pärast või vihastas raisus ametnike peale, kõik tuli väga loomulikult.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar