Esimene tund aega ei toimunud eriti midagi. Päris tihedat dialoogi, kohati üsna head, kohati liialt targutavat. Vaatasin ja mõtlesin, miks küll on tuntud lavastaja kokku kuhjanud sellised nimed nagu Jude Law, Robin Wright, Martin Freeman, Juliette Binoche, Ray Winstone ja Vera Farmiga.
Edasi hakkas tulema juba pingeid, konflikte ja muud paeluvat ka ja see pealkiri on selline mõnusalt kahemõtteline ja puha, aga... Juba teab mitmendat korda mõtlesin, et hea oleks ikka filme nende ilmumise järjekorras ära vaadata või suisa alustada täna sellega, et vanu asju takkajärgi enam ei vaata, ainult pealetulevaid, aga mis teha, kui kumbki ei õnnestu.
Film on ok, IMDb hinne on üsna sinna objektiivse kanti, aga lihtsalt mina ei ole see publik, kellele selliseid asju tehakse. Mulle ei lähe Crashi ja Babeli analoogid peale, aastaarvust ja režissöörist sõltumata, sest mulle ei läinud ka Crash ja Babel peale, midagi pole teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar