1942. kusagil Java saarel. Vangilangenud major Jack Celliers (David Bowie) saab jaapanlaste tribunalilt alguses surmanuhtluse, mis aga siis tühistatakse ja mees saadetakse vangilaagrisse. Peale paranemist ja kosumist saab temast üks peamisi mässajaid, kuigi laagri ülem Yonoi oli plaaninud teda brittide senise üsna allumatu nö omavalitsusliku komandöri asemele määrata.
Jaapanlased peavad kõiki alistunud sõdureid argpüksideks, sest üks õige sõjamees teeks vangi sattumise vältimiseks ikka enesetapu. Laagris japside tõlgina tegutsev (ikka ka vangina) kolonel John Lawrence püüab neile selgitada, et valge mehe jaoks oleks just enesetapp argpükslik pagemine ja edasi elades on võimalus edasi võidelda. Püüab ka jaapanlasi mõista ja seda omadele selgitada, aga ...
Teine Nagisa Oshima film järjest. Eelmine oli koostöös prantslastega ja armastusest, seekordne koostöös UK’ga ja sootuks teisest puust. Film jälgib keerulisi suhteid nii vangide ja vangistajate vahel kui ka vangide endi seas. Kui mul mingi hetk tekkis selline kummaline-segane tunne, et jälle ei saa selget joont aetud, mida öelda tahetakse, siis varsti taipasin, et jooneks ongi võetud sedasi kiretult ja ’mitte skeemi järgi’ näidata – sõda on sõda, sina oled vang, mina ei ole. Täna on vangivalvuril hea tuju, homme on paha. Üks tegelane ka ütleb seal korra: Siin on Jaapan, siin ei kehti Genfi konventsioon! (ja oli tunda praktiliselt igal minutil, et sõda kestab ikka edasi ka selle aia taga)
Filmi oli raske päris lõpuni mõista. Miskipärast kiputi reeturi silti kleepima mehele, kes mitte kõige rohkem seda ei väärinud. Kusagilt lugesin pärast, et algmaterjaliga oli üsna valikuliselt ümber käidud ja küllap kujunevad suhted ja arusaamad sellises kohas kauem kui poolteist tundi filmiaega. Ja ma arvan ka, et jaapanlasena ei ole väga kerge WWII teemalist filmi üldse teha. Lõppu jäi nagu sõnum, et... prõks-prõks ja kes teab, kuidas kõik oleks võinud lõppeda ning et võitjad mitte alati ei hõiska ja kaotajad tingimata ei nuta.
Bowie suudab mõnusalt mööda joriseda ühe ühislaulu ajal ja kindlasti teeb filmi parima rolli. Muusika, kui veelkord eelmise filmi plinn-plõnniga võrrelda, oli äärmiselt sugestiivne. Nüpeldamised-kolkimised polnud küll eriti osavalt lavastatud, aga eks aasta oli siis... J
Tundub, et Oshima on üks vana kooli mees, kelle jaoks mõõk ja au väga tähtsal kohal. Püüan millalgi veel mõne tema filmi välja sorteerida, saab näha, kas see teema käib kõikjalt läbi...
8/10
Legendaarne Takeshi Kitano tegi seal rolli, see mees kes hiljem kongis Lawrenciga räägib.
VastaKustutaNo ta on enne toda kongi ka, ikka üks keskne tegelane. "Jõuluvana"jne.
VastaKustutaAga ma praegu vaatasin, et ta on Gohattos ka kaasa teinud, peaks vist tolle ka ikka uue pilguga üle vaatama...