Kutt, kelle elu üheks keskseks mõtteks ja tegevuseks on filmimine, saab pakkumise sõita Iraaki režissööri assistendina filmi tegema. Täitsa mängufilmi kohe, sest sõda on seal ju lõppenud, mis dokki sa enam... Peale õige pisukest kõhklust ta lähebki.
Sissejuhatus on lustlikus tempos, kerglane noorsand oma enam-vähem samasuguse udupääst emaga ärasõiduks ettevalmistusi tegemas ja pruutidega hüvasti jätmas; tuttavate kommentaarid jne. Ka kohale jõudes on esialgu veel noore kuke mõtted ja käitumismallid.
Esimesed 45 minutit ei toimu midagi, ikka selline sisejuhatus. Siis hakkab juhtuma. Piuh-pauh, kisa-kära ja sigin sagin. Mingi kamikazede veok rammib liitlaste baasi. Lavastatud ja üles filmitud kui üks suur segadus, ilma pisimagi selguseta. Käsikaamera vänderdab emotsioone juurde tekitada jne.
Edasi järgnes nutt ’n hala haigemajas. Enamus kaaslasi olid hukkunud, mehel endal jalg jäädavalt vigane.
Lõpuks kirjutas sellest raamatu, mis aitas tal asju enda jaoks natuke selgemaks mõelda.
Lõpuks kirjutas sellest raamatu, mis aitas tal asju enda jaoks natuke selgemaks mõelda.
Üks tsiviil paljudest sadadest Iraagis. Üks rünnak paljudest sadadest või tuhandetest Iraagis. Üks haavatud jalg paljudest tuhandetest Iraagis. Sellest saab nüüd hea filmi kokku? Seekord küll ei saanud.
Kolm silma patsifistliku sõnumi eest filmi lõpus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar