Üks perekond on FBI eest juba 14 aastat põgenenud, sest kunagi korraldasid isa ja ema mingis mürkainete laos (või tehases?) pommiplahvatuse. Protestiks sõja vastu vms. Aga peres on nüüdseks 16- ja 10-aastane poeg, kellele ei mõju sugugi sama tuimalt, et pea iga poole aasta tagant tuleb vahetada elukoht, koolid, kõikide nimed, varjata oma minevikku jne.
Filmi otsa komistamine oli juhuste rida, kuigi ma teen sellist siblimist päris tihti, aga tavaliselt saan varem pidama. Filmis Small Town Murder Songs oli üks pundunud näoga mamsel, (Martha Plimton) kes Stormare vastas silmakirjalikult itkes ja oli kuidagi nii totter, et tekkis uudishimu, kus või kuidas seda tüüpi veel ära kasutatud on :P Listis paistis ohtrasti seriaale ja tundmatuid pealkirju kuni allapoole kerides seesinane kuidagi köitis tähelepanu. Sydney Lumet on teinud nii häid pilte kui ääretult keskpärast ja selle poolest oleks veel võinud sinnapaika jääda, sest kõiki ta asju nagunii ei jaksa läbi järada, aga siis nägin veel River Phoenixi nime, mis tegi juba kokku kolm ning et paremat parasjagu polnud, siis nii jäi.
Aga ei pakkunud see film mulle midagi. Oli paar head rolli ja mõned korrad päris head muusikat (rohkem võinuks!), oli ehe toonane õhustik, kõigil tüdrukutel volüümikad soengud, (huvitav, kes tol ajal parkimiskoha endale said?), kogu see taust, värvid jne aga, see vist tuli toona iseenesest, midagi lavastamata. Mingit tõsiselt pingelist suhtedraamat või ka põnevikku siiski ei tulnud. Oli lihtsalt üks südamlik filmike. Lõpp isegi liiga südamlik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar