Eksperimentaal-draama või nii. Ainult et seda kõike on siin-seal juba varem nähtud. Oleks kui Dziga Vertovi kaamerasilm, bergmanlik hingevalu ja nukrad elutarkused Koguja raamatust kokku miksitud. Näeb välja üsna selline, nagu filmi poster eemalt vaadates - mosaiik või lapitekk või minu päras ka selge sisuta reklaamplakat. Olulised teemad, ma ei eita, ainult köita mu paadunud südant ei suutnud. See kaotusvalust leppimiseni jõudmine jutustati nii unnesuigutavalt ja igasugu muud kraami vahele toppides, et see teekond väsitas lõpuks ära.
Aga ma võtan üheks korraks kuulda seda anonüümikust tütarlast, kes aina käib ja niutsub, et ’'Te ei tohi oma isikliku maitse tõttu filmi halvaks hinnata'’ ja panen kuus punga ära, sest tehtud polnud ju halvasti. Rohkem ei saa. Sest mul oli igav.
6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar