Filmist ei teadnud eelnevalt midagi, üht kiitvat arvustust kusagil olin lugenud, selle sisu ei mäletanud. Ma ei armasta spordifilme, nad on minu jaoks igavad ja enamasti jätan nad vaatamata. Neist, mida olen näinud, on vaid üks muljet avaldanud, ülejäänud on eemale hoidma pannud. Aga siin oli lavastaja Miller, kelle „Capoete“ mulle tõsiselt muljet avaldas ja taas oli ta Hoffmani kapma võtnud. Lisaks teisi põnevaid nimesid, sõna „money“ pealkirjas ja üht-teist veel, nii et uudishimuks piisas.
Lugu räägib siis pesapallimeeskonna mänedžerist, kes suurtes kaotusevaevades otsustab midagi uut proovida, uskudes, et vana enam ei toimi ning hakkab mängijate valikul statistlisi näitajaid kõigele muule eelistama. Mehest, kes „päriselus“ täitsa olemas ja siiani selle ala peal.
Pitti ja Hilli vaheline keemia oli tuntav. Pinged treeneriga ülihästi õhus. Halbu rolle üldse polnudki. Ja ma kirjutaks selle kõik lavastaja kraesse, sest film ei loksunud kusagilt. Võiks veel kaamerat ja montaaži kiita, aga tegelikult oli see kõik üks hoolikalt viimistletud tervik. Tempo oli selline paras, ei jäänud venima, ei olnud mõttetult actioniks keeratud, mitmed kõrvalosad olid kihvtid... Ma ei ütleks, et see nii vägahirmus palju spordifilm või pesapalli film oli. Seda ka, aga eeskätt siiski iniestest. Kuna mul varem ei olnud pesapalli suhtes ei huvi ega teadmisi ja see jäi endiseks ka peale filmi nägemist, siis ma leian, et pesapall siiski liigselt muust üle ei käinud.
Jonah Hill on talent. Ta peaks ikka rohkem tööd saama, pagan võtaks. Ja mitte niivõrd koomides, kuigi ta on ka seal hea. Samuti rõõm oli näha, et Chris Pratt midagi tõsisemat teha sai, kuigi napilt.
Kokkuvõttes igati mõnus pala, vältimaks äravajuvat aastalõppu filmimaailmas. Isegi 8,5 võiks panna, kui ei üritaks komadest loobuda. Subjektiivselt mulle sobis!
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar