Margin Call (2011)

  Ühe firma aktsioonidest majanduskrahhi eelõhtul.

  Ma ilmlselgelt hindan teda filmina üle, sest paljudele ta vist ei paku midagi, aga ma ei saa parata, kui teema meeldib. Ma võiks selliseid Wall Streeti lugusid kolm-neli tükki jutti neelata, kui oleks kusagilt võtta.

Ühtpidi näitab ta neile, kes rikkurite tempe ei salli, liiga palju ja teistpidi jälle asjasse süvenejatele liiga vähe.

Ma olen oma loomult (kusagil sügaval sisimas, mitte praktikas) selline natuke rikutud kapitalist ja ma ei pea kaugeltki kõiki rahamaailma vägevaid sigadeks, röövliteks ja mölakateks. Mulle pakuvad huvi kõiksugu variandid, olukorrad, mahhinatsioonid, seisud ja käigud. Ja tegelikult see film ei näidanudki nii väga seda köögipoolt, mõnes teises on ehk rohkemgi. Siin räägiti natuke üldisemalt, kuidas oma naha päästmiseks tuleb kellegi teise nahk... aga ka see polnud põhiteema. Näidati inimesi, kes on olukorra haardes. Situatsioon valitseb inimest ja mitte eriti palju vastupidi.

Aga seal anti ka üsna nutikas viide (võib-olla ma ainult kujutan seda ette :P) tolle koeraga. Kui näiteks sinu elus on kaalul kellegi tervis või elu versus raha, siis nö tavakodanik armastab ikka öelda, vähemasti teoorias, et „Sitta sest rahast, raha saab jälle, peaasi, et su tervis korda saab!“ Aga miskipärast pankurite puhul me loodame, et nad peaks ennekõike hoolima meie rahast ja oma elu saatma kuradile... Pole päris sirgjoonelise loogikaga suhtumine, või mis :D

 Nagu teatrilaval ja muusikas vahel paus kannab, nii oli siin minu jaoks üsna mõjuvaks momendiks see, et üsna mitut keskset tegelast viimases veerandis enam ei näidatud. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.
Väga head rollisooritused. Hää film!

 8/10