Kusagilt pääseb valla viirus, mis tapab üsna kiiresti. Ja nakkus levib samuti progresseeruvalt. Otsitakse algkollet, nuputatakse vaktsiini kallal jne. Riivatakse kinnimätsimise ja varjamise teemat, näidatakse pisut tänavarahutusi, aga muidu sellises külm-kalk-kirjeldavas vormis. Terve trobikond häid näitlejaid, aga...
Klišeesid oli ikkagi palju. Jääb juba mulje, et ilma nendeta ei julgetagi enam katastroof-filme teha. Hüplikkust oli ja paar kõrvalliini jäidki õhku rippu. Mitmetes karakterites polnud piiskagi sügavust, isegi Fishburne puhul näiteks. Rohkem olid rääkivad pead või nimedega näod. Enamus tegelasi olid sellised, paari erandiga. Oscari-võitja Marion Cotillard ei teinud üldse midagi, ainult tatsas ringi oma suurte silmadega. Isegi ohtlikus situatsioonis ei väljendunud ta näol ei hirmu, ei vaprust. Hea, et suht nii kõrvalosa oli.
Realistlik? Ju vist. Aga jälgima naelutav või meeldejääv – sellelt lavastajal oleks kuidagi enamat oodanud.
Matt Damon on tõesti viimasel ajal jube palju tööd saanud, aga mind seni veel ei häiri.
Seitse vean poolvägisi välja lugupidamisest kogu seltskonna vastu, sõrmed kibelevad tegelikult punga jagu madalamat panema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar