Vaataja viiakse USA eelvalimiste võitlusse, selle telgitagustesse - kellest saab demokraatide poolt presidendikandidaat.
Georges Clooney käsikiri ja lavastus. Ei oska kohe öeldagi, miks mõnes kommentaaris käsikirja laidetakse. Läksin ka ise eeskätt sellise näitlejate pundi pärast vaatama, aga oli seal ka piisavalt sisu. Tõsi, ma pole poliitikas asjatundja, üksnes huviline, aga mul oli huvitav J
[Pisut ähmaseks jäi, mis rosin oli Meyersil Thompsonile pakkuda, et too nõus oli veel meelt muutma, aga nagu öeldud - ma pole asjatundja.]
Mitu head osatäitmist oli, mida sellise kamba puhul ka ette võis arvata. Gosling aina küpseb ja isiklikult minu meelest passib ta just sellistesse osadesse, mitte nii palju plikasid meelitama. Seni kõige meeldivam kogemus temaga. Ja Giamatti ei olnud seekord mingi äpu, mis mulle ka meeldis. Mis mulle aga tõsiselt ei meeldinud, oli Hoffmaniga tehtu. Tema kaliibrile vastavalt oleks võinud ikka suuremat tulejõudu sisse kirjutada. Ta on küll vaguramaidki tegelasi mänginud (Capote ntx), aga siis vastavalt rohkem ekraaniaega saanud. Nüüd mängiti ta peaaaegu et halliks kõrvaltegelaseks. Presidendikandidaati välkus kaadris tunduvalt rohkem, mis on reaalpoliitikas loogiline, aga filmis polnud üldsegi nii vajalik. Ja tegelikult oli Clooney ka endale suhteliselt kahvatu rolli valmistanud. Oli see kirjutamisest, mängimisest või tagasihoidlikkusest, ei tea ja tema puhul suurt ei häiri ka. Lihtsalt enamasti on ta pisisulina ka rohkem säranud, kuigi ta üsna sama nägu kordab rollist rolli.
Algus võttis veidi aega, sissejuhatus oleks võinud lühem olla või mingid „nükked“ kohe sisse tuua. Kas poliitikas on mingeid intriigivabu hetki? Meil siin Eestis küll pole, vaevalt et sealgi. Kas ma vaatan seda filmi kunagi uuesti? Pakun, et mitte. Aga halb ei olnud. Oli minuteid, kus lausa naelutas ekraanile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar