Hea idee oli filmi alguses: Mees ja naine otsustavad võtta kassi. Kassi ei pidavat tervise tõttu kauaks olema ja seepärast nad leiavad, et sobib, pärast seda on nad vabad tegema jälle mida tahes. Aga kui nad varjupaika kassile järele lähevad, räägitakse neile A: kassil on lisaks neerupuudulikkusele ka kips jala ümber ja kuni see maha pole võetud, nad teda kaasa võtta ei saa. Tulgu kuu aja pärast. Ning B: kui nad igaks juhuks üle küsisid, et kas tal on siis jäänud nii 5-6 kuud elada, vastati, et see sõltub hoolitsusest. Võib ka aasta vastu pidada ja kui väga hästi hoolitseda, siis isegi kuni 5 aastat.
Läks paarike kassita koju tagasi ja hakkas arutama: Nüüd ei saa me (vähemalt mitte mõlemad) pikemaks ajaks kodust eemale reisida, vähemalt üks peab iga päev kodus käima. Mees arvas, et tema peaks kindlasti vahepeal sinna teise linna minema ja naine küsis, et kas siis tema on üksi määratud paikseks jääma? Ning edasi, et viie aasta pärast oleme me juba 40- aastased. Ja 40 on samahea mis 50. Aga viiekümneselt teadagi ei tule enam eriti midagi. Kass majas, elu läbi...
Aga siis neil plahvatas, et õnneks on ju see kuu, mil nad mõlemad on veel vabad ja et peaks nüüd tegema midagi... no midagi täiesti erilist, mitte igapäevast rutiini. Vaatama, mis elul põnevat pakkuda on, võib-olla ootab kusagil tõeline kutse, peaks korda saatma midagi, enne kui saatus oma vääramatu jõuga nende ülejäänud elu paika paneb. Ehk käituma nii, nagu oleks vaid kuu aega elada jäänud.
Et sellest mingi järjekordne ’bucket list’ ei tulnud, oli hea. Aga see, mis tuli...
Esiteks osutusid mõlemad tegudes tunduvalt rabedamateks kui sõnades ja teiseks jooksis teema rajalt maha. Läks filosoofiliseks mediteerimiseks, mis oli ka huvitav- mehe ja naise suhted, soov aega seisma jätta, võtta oma tegusid tagasi, viidati nagu ka meeste ülbusele jms. Aga see kõik ei haakunud kuidagi filmi algselt käima tõmmanud ideega. Sümboleid ja kujundeid oli liiga palju, (kuigi 1-5 aastat hoolitsust vajav kass oli kena kujund) raske oli päris ühtset sõnumit tabada. Tundub, et Miranda July püüab midagi naiste hingeelu varjatud poolest või tabamata soovidest rääkida. See alumine aknal tehtud pilt on vist üsna sümboolne, aga kui sa tahad midagi hingelt ära rääkida, kas peab selle tingimata nii keeruliseks ajama, muidu pole küllalt kunstipärane? Nagu ühest kommentaarist pärast lugesin:“This movie feels like a series of vignettes or better still a number of puzzle pieces that can be identified and appreciated but never quite fit together“ ja see on üsna täpne.
Peab lavastaja eelmise filmi ka ära vaatama, mis on palju kiita saanud, ehk saab rohkem selgust.
6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar