Tegelikult ma kartsin, et on võetud lihtsalt kaks kõva näitlejat ja pillutakse vaataja rohkete elutõdede ja suurte sõnadega uimaseks.Ent kartus kartuseks, Jackson on üks mu suuri lemmikuid ja mitte vaadata ei tulnud kõne allagi. Ja kartus hajus, sest lisaks kõigele tuleb mängu professionaalne näitlejaoskus, kus ka keskpärase dialoogi juures võib visuaalselt särada ja tegelikult polnud dialoogil viga midagi. Sest peale teksti kui sellise on igal jutul ka teema ja see oli kohati päris kaasatõmbav. Mõni mõttekäik oli natuke liiga „külgepoogitud“ või tundus imeliku vahelepõikena, üks kindel joon oleks köitvam olnud, aga eks olukord oli ka selline ebastandardne ja ega seal saanukski nö „raamatu järgi“ minna. (tegelikult leidsin ma filmist isegi ühe päris uue nurga alt mõtte, mida kusagil oimusagara sügavuses vahel ise ka nagu tundnud olen, aga sõnadesse panduna seni mitte.
Aga kui asi lõpuni keris, oli selline imelik tunne, et midagi jäi nagu puudu. Õige pisut. Sest kogu selle pingutuse järel mingit litakat ei toimunud ja kuigi oli vahva näha, kuidas mõlemad enda juurde kindlaks jäid, ikka tõelised ideemehed ja nii, aga …
See film on näidendi põhjal vändatud ja üsna näidendi moodi näeb välja filmis ka: kaks meest ühe toa piires vestlemas, tänavahääled ja naabrid kostuvad kaadritaguse helina sisse… Ilmselt oleks asi mulle ka rohkem mõjunud, kui olekski kusagil väikeses saalis teatrietendust vaadanud - samas ruumis viibides oleks pinget rohkem tundnud, ehk isegi oma Eesti näitlejatega, ei tea. See lahtiseks jäänud lõpp ja kuidagi kiirelt ning mitte eriti dramaatiliseks mängitud Jacksoni ahastus…Ühe korra filmi jooksul oleks tahtnud, et mind ka lausa uimaseks oleks löödud...
Aga mõtlema jättis, tasemel mängu pakkus, tükati väga säravat dialoogi ja … mingi paari kuu pärast vaatan päris kindlasti uuesti.
Kuidas ta paduateistidele mõjub, ei oska päris kindlalt ennustada, olge igaks juhuks hoiatatud!
7,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar