Stoori ise oli täiesti usutav. Päris imestasin algupoole, et kui teostust ei märka, lihtsalt meie eluga võrdled, siis üsna realistlik. Platnoi kõnepruugiga oli küll üle pingutatud, päris oskamatu, ütleks. Mihkel Ullmanil on ikka paremaid asju olnud. Dialoog üldse oli mannetu.
Paar episoodi olid mõnusa huumoriga ja hästi sooritatud, kergitasin jälle kulme. Positiivselt. Aga ilma klisheedeta Eesti film ikka hakkama ei saa ja kurb küll, mõni oli isegi teisest Eesti filmist laenatud. Ning kaklusstseene ei hakka eestlased vist kunagi oskama.
Ja siis tulid filmi viimased 15 minutit. Ja stoori usutavusest ei jäänud kivi kivi peale. Mörditolmu ka ei jäänud. Nii see, kuhu ja kuidas asi keeras kui need tekstid… dziisas küll! Kuulutaks õige konkursi välja, kes veel sitema lõpu teha suudab?
Juku-Kalle 1 punkt, Kaljujärv 1 punkt, Eplik 1 punkt ja Marilyn Jurman kindel punkt – filmi pisike päästepaadike J
4/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar