Arbati lapsed

Дети Арбата (2004)

 Umbes nädal veebruarist läks siis sellise seriaali peale. Kes on Rõbakovi raamatut lugenud, teab niigi. Mul endal oli vaevalt pool loetud ja sedagi päris-päris ammu.

 Mõtled küll, et olen enam-vähem Nõukogude ajalooga kursis ja mõikad vene hingest ka üht-teist, aga mitmel korral ikka lõi oma julmuse ja avameelsusega ja loksutas paar asja paremini kohale.

   Lugu siis noortest moskvalastest aastatel 1933-1943. Peale Moskva jätkub tegevust ka mitmetele äärealadele, sest toonane režiim armastas neile vaenulikke inimesi tihti ja kaugele saata. Seetõttu ilmuvad aktsiooni ka mitmed vanad moskvalased – Stalin, Beria jne.

  Kaks peaosalist teevad suisa megaesituse, (samade näitlejatega plaanis veel üks seep ette võtta) ja suur hulk teisi kesksemaid osi olid ka tasemel, aga päris mitmed kõrvalosad olid üsna haltuura maiku. Vaidlesin kellegagi, ta polnud nõus, sest kõik olevat tugevad… Vot ei ole enam seda toonast Tihhonovi-aegset taset Mina näen lohakust… Mõned pula-seriaalid, mida telest vahel kiikama juhtun, on ikka täielik jamps. Just näitlemise poolest, sisu veel võiks maitse asi olla.

 Aga „Arbati lapsed“ jääb meelde. Kui mingi hetk mingid stseenid ka venisid arusaamatult pikaks, siis see ei häirinud. Kuusteist seeriat järjest tuld anda ka ei saa, ikka tuleb natuke hoogu maha võtta.

   Juutupes on päris palju ja suhtpikki videoid ka, aga enamus neist sellised romantilisemad kohad, asja karmist poolest sealt eriti aimu ei saa.

  [ärgu olgu nüüd keegi ära hirmutatud, mingit lausa verd ja soolikaid ega Gestaapo tüüpi piinamisi seal ei näe, aga üsna rusuvaks läks mõnes seerias, mõeldes, et sa võid olla režiimi tööriist, kodumaa vang ja sul ei ole mitte-mitte-mitte kuhugi pääsu. Ja kuidas mõne ainsama minutiga võib saatus kannapöörde teha, oma pereliige sulle käru panna jne]

Väga hea hinne, noh.

Ei oska seriaalile numbrit panna...