Hea on vaadata filmi, kus midagi on ka sulle jäetud mõtelda, kus stoori on üle 90% realistlik ja kus emotsioonid on ehtsad.
Esimesed veerand tundi mõtlesin, et pealkiri on vist tibake liiga kõva pandud, aga tasapisi, nii u iga 20 minuti tagant keerati proportsionaalselt paras törts vinti juurde ja sellise jätkuva tempoga arenes asi lõpuni. Enam-vähem. Tunnistajakaitse stseen pani küll pead vangutama, aga ütleme, et see pold dokk ja jäägu filmimeestele kunstilist vabadust ka jne. Sisu ei viitsigi lahti rääkida. Sellisest perekonnast, kus peaaegu igaüks on valmis üpris kaugele minema, et oma tahtmist saada…
Heli oli natuke liiga lõika/kleebi, nagu et „vot pärast seda stseeni paneme selle laulu, see sobib sinna hästi ja las mängib enam-vähem lõpuni ära…“ Teine samasugune moment oli veel. Aga ei hullu, kannatas välja. Parim heli jäi must-valgesse lõppu.
Võiks ju mõnd tegelast ka kiita, aga kogu lugu oli selline suhtusutav, nii et ei tunne vajadustki näitlemisest rääkida. Tubli sooritus austraallastelt.
7,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar