Surnuaiavahi tütar (2011)

Üks südamlik lugu. Eesti külaelust ja sellest vähesest, mida sellest hallist Eesti külaelust jutustada annab. Ühest tüdrukust, kelle ema on joodik ja isa veel mitte päris.Töötus, vaesus, motivatsioonipuudus ja selle tagajärjed.

Peaaegu olematu eelinfo põhjal arvasin, et Kukumägi teeb siin mingi keskse rolli, aga nii siiski polnud. See-eest Rain Simmul tegi väga korraliku osa. Ja peaossa valitud tüdrukuga oli ka täkkesse pandud. Paar teist-kolmandat veel, ülejäänu oli keskpärane. Nagu kogu film. Ainus kiitus, mida pakkuda tihkan, on see, et ta ei jää päris taha listi lõppu nende kõige hallimate ja unustusse vajuvate või täielike äparduste sekka. Aga keskpaigast kõrgemale (minu silmis) ka ei küüni.
    Eesti mehe Soome töölemineku teema sisse toppimine mõjus sama efektiivselt kui moodsa slängi kasutamine Õnne 13-s või Prillitoosi saates. Ajaga kaasas käimine, my ass! See on nii tõsine teema, et see vääriks omaette filmi ja mitte ühte, aga siin kõrvalliinina oli lihtsalt moejooks. Ja see püüd meie elu valusamat poolt näidata kiskus kohati liiga moraalilugemiseks kätte. Algul mulle tundus, et õpetaja Mets on ka tegijate poolt nimme „üle vindi“ keeratud, aga filmi lõppedes ma polegi väga kindel, kas ta nede jaoks äkki isegi üks kangelastest ei võinud olla...
     Natuke nahavahele pugevana tundus ka muusika. Täitsa normaalne oli, aga liiga nunnu ja üheülbaline – ikka „tilks-tilks-tilks-tilks“...

 5,5/10