laupäev, 24. september 2011

Page Eight (2011)

    Poliitiline thriller brittidelt. Ilmub lagedale üks dokument, mis seab kahtluse alla peaministri aususe, USA kui liitlase usaldusväärsuse ja külvab umbusaldust ning pahandust veel väiksemategi vendade sekka. Mulle ei meeldinud „Wild Target“ ja ma igaks juhuks juba kartsin ette, et äkki on Bill Nighy jälle koomilaadse asja vastu võtnud (mis talle kahtlemata sobib), aga seekord siiski mitte. Väga mõõdukas tempos kulgev lugu, hea stiili ja õhustikuga. Aga thrillerina... natuke hambutu. Ma ei tea, millega seal teravust oleks saanud juurde kruttida, aga teema ei olnud närvekõditav ega üllatav. Võimalik, et brittidele oleks, kuivõrd nende isiklik peaminister saab vitsa, aga kahtlen selleski.
     Nighy tegelane oli nii kuradima mõtlik-murelikuks ja resigneerunuks mängitud, et see mulje, see meeleolu jäi peale filmi veel õhku rippuma. Ei lasknud mees kellelgi filmi näpata, mis muidu sarnases võrdselt vaoshoitud rollide ja kõva pundi juures (Rachel Weisz, Ralph Fiennes, Ewen Bremner jmt) üsnagi kergesti juhtuda võiks.
     Pisut häiris see moodsate aegade teema sellisel nina alla hõõrutud kujul. Aga mine tea, äkki on seal maal tõesti nii palju konservatiive, et isegi MI5-s võivad dinosaurused tööl olla J
     Dialoog oli hea, eriti algupoole. Üldse poleks nagu filmile midagi ette heita, ainult lugu tundus veidike nagu sulepeast väljaimetud olevat. Üle seitsme ei raatsi. 

7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar