Külm sõda suurriikide vahel on lõppenud, aga teated sellest pole veel jõudnud Vene salajase väeosani kusagil Aafrikas ekvaatori ligidal ning nad jätkavad kohusetundlikult oma teenistust, valvates mingisugust raketišahti.
Kohalikel on pidevalt Vene sõjaväelaste abi vaja ja nood pole kadedad ka (iga kord kolm kitse vastu küsides) oma tsiviliseeritud abi pakkuma. Kord on üks elevant kohalikud ära tüüdanud – lastakse ta maha. Natukese aja pärast sõbrad tagasi: elevant haiseb, vaja ära koristada. Aga selleks on traktorit vaja. Saadetakse kaks kutti traktorit laenama, kusagil olevat hispaanlaste laager/baas/tööpõld, mis iganes, ja neil olla traktor. Lähevad poisid, vahepeal ujumas käies pannakse nende riided ja relvad pihta, hakatakse neid otsima, siis avastatakse, et hispaanlased on ära läinud, minnakse japside juurde, kes nad omakorda ameeriklaste juurde juhatavad, kust neil lõpuks ka traktor ärandada õnnestub...
Ühesõnaga – oleks nagu ammendamatult hea matrjal korralik koom valmis keerata - vene nürid sõjaväelased keset pärismaalasi, saanuks hea tahtmise korral veel parema asja kui „Vene jahi omapära“ ja need teised, aga stsenarist on olnud kas fantaasiavaene laiskvorst või täielik idioot. Mingid suvalised sündmused reas: kosest alla hüppamine, lõvide eest puu otsa pagemine, miiniväli jms. Pluss paar täielikku totrust – näiteks näeb neegritar esimest korda sigaretti ja püüab alla ka tõmmata. Ime, et nad neile kahel jalal kõndimist ei õpetanud...
Vaatad ja nutad taga käest lastud teemat. Ootad, et ehk ometi sähvatab, aga päris korralikult naerda ei saanud kordagi. Isegi mõni pioneerikas on vaimukam olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar