Miskipärast on Venemaalt päris palju hakanud minevikku sattumise ja muu ajarändega seotud filme tulema. Minnakse küll II maailmasõja aega, küll mujale. On see lihtsalt müüv teema või igatsus endiste aegade järele, ei tea.
Edukas Moskva ärimees joob päevast päeva, sest ei oska enam elult midagi tahta. Samal ajal aga tunneb, et midagi on tema elust ikkagi puudu. Tahaks midagi, aga ei tea, mida. Mitme juhuse läbi kohtub ta mehega, kelle hüüdnimi on Stalker, maksab talle 3000 US$ ja laseb end sõidutada kusagile pimedasse kõrvaltänavasse, kus teda pidavat ootama seiklus, mida naljalt ei unusta. Seal hämaral tänaval aga saab ta kaakide käest pudeliga pähe ja teadvusele tulles on ta aastas 1975.
Seda vaadates kirusin alguses taas, millised võimalused on käest lastud, aga kusagil teise osa keskpaigas jäin mõtlema, et vb ongi hästi. Pole vaja liiga palju totakaid konflikte kokku kuhjata a la
„Kas teil internet on?“
-„Mis asi see veel on?“
See oleks üsna ruttu ära väsitanud. Tundus, et tegijate jaoks oli olulisem see õhustik taasluua ja pisut nostalgitseda. Ja sealtmaalt ma nii väga nalja enam ei otsinudki, lasin lihtsalt asjal joosta ja elasin peategelasele kaasa, et näha, kuidas asi lahendatakse. Ning filmi lõpuks tuli ka puänt. Ja mis eriti nämma, seda ei tehtud viimaseks viieks minutiks, vaid ligi poole tunni jagu.
Soovitan, kui meeldib fantaasia ja reaalsuse segunemine.
Filmi saab vaadata ka online.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar