Väike vahe sisse enda ego ja piiratud maitse abil leitud filmidega, aeg kaeda asju, mida teised kiidavad. Nii selle filmi kui järgmise eest saab tänusüüdistuse Trash. Tõsi, seda siin ta ei kiitnud, aga raamatut kiitis ja kuna ka mitu tähelepanuväärset nime oli listis, siis andsin neile ja võtsin endale sellise võimaluse.
Kui Merle Karusoo käest ükskõik mis lavastuse kohta küsida, siis – lugu räägib inimestevahelistest suhetest. Miks mõnest loost saab hea filmi, teisest mitte, sõltub vist tegijate kavatsustest. Ma arvan, et siin ei tahetud lihtsalt Ellise nime abil sõita ja saavutada. Kuna lõpus oli „This film is dedicated to the memory of Brad Renfro“, siis ilmselt nad teadsid, mida tegid ja miks just nii pidi olema. Või arvasid teadvat, aga ei tulnud välja.
Ma ei ütleks, et film suisa sitt oli. Palju hullemat saasta liigub päevast päeva. Lihtsalt natukene igavaks jäi. Ja hüplikuks. Ma olen just see publik, kes suudab mõista mitte ainult Bukowski joodikuid, vaid ka moodsa aja stonereid, emotsionaalseid invaliide ja muid sihi kaotanud tüüpe. Vahel on nad päris põnevad. Ka neil on oma hing ja tunded ja mured ja värgid. Tõsi, näiteks surmamõistetud mõrtsukad ja relvaärikad pole minult kaastunnet seni kätte saanud, heast näitlemisest hoolimata, aga selle tühise seiga on üks teine osa publikust kuhjaga korvanud ja nende filmidega on numbrite poolest hoopis-tükkis hästi.
Omaette teema oleks, kuigi ma ei tea, kuhu seda püsti panna, miks üldse tehakse filme, mida raamatut lugemata on raske mõista, aga samas on ju Game of Thrones või Milleniumi triloogia küllalt heaks näiteks, et saab ikka ka. Sa ei mõista kõike ja ehk mitte nii hästi, aga film võib igati ok olla.
Muusika ei olnud minu maitse, aga talutav. Algupoole lihtsalt liiga palju, pärast ok.
Paar korda jäi nutikas kaamera silma, aga miks ülejäänud aeg sellest haisugi polnud, mine võta kinni...
4/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar