Vana daam, 87-aastane juba, kes kunagi on elanud Prantsusmaal ja Itaalias, töötanud skulptorina jms, veedab nüüd oma vanaduspäevi Gorbatšovi-aegses Moskvas endast enam kui kaks korda noorema meesterahva seltsis, kellele ta kunagi 15 aastat tagasi ulualust pakkus. Vastastikkuse abistamise pakt või nii. Proua on juba üsna põdur, aga ei taha vaid mälestuste heietamisega piirduda. Ta leiab, et tema sõber ja kostiline ei suuda piisavalt enda eest seista ja püüab teda omal moel aidata, toppides oma nina ka sinna, kuhu poleks vaja. Põhjustades seeläbi kasu asemel pahandust. Selline "I love to hate you" teema, mis ka kõigi teiste tegelaste vahel näikse läbi jooksvat.
Moskva, kunsti- ja kirjandusvestlused teelauas, see igatsus millegi järele, soov kuhugi sõita... ühesõnaga - näidend Vene parimate traditsioonide järgi. Kohati nagu pisut oli üle pingutatud, püütud iga hinna eest "Onu Vanja" või "Virginia Woolf" püsti panna (näiteks vana daami pikem monoloog voodis oli niigi hea, selle taustaks veel sama valju orkestrimuusika sisse monteerida oli üle võlli paatos), aga enamjaolt kandis välja, väga ei nurise midagi. Ja lõpuks taandus kogu boheemlaslik kõrgintelligents ikkagi lihtinimlikule tasandile.
Mulje jäi, et novell, mille pealt asi tehti, oli tunduvalt parem (nagu enamasti juhtub), sest need paar-kolm tagasipõiget mõne tegelase noorusesse jäid väga väheütlevaks, miks nad olid sinna pandud või mida taheti mõista anda. Lavastajate hambad jäid vist materjalile alla. Kui võimalus tekib ja mälu alt ei vea, kavatsen selle raamatu kunagi hankida.
Ette võtsin selle asja vaid seepärast, et 71-aastase Alissa Freindlihi mängu näha. Tasus vaatamist küll.
See vägivald ei sündinud siiski peategelase käe läbi,
vaid kellegi, kelle eest Petja oma vanaprouat kaitsta püüdis.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar