Mul palju vist polegi Soprano jutule juurde lisada. Coppola suurim vaenlane on ta ise. Miks oli vaja see stsenaarium nii LiT-i sarnaseks kirjutada, ei taipa. Algupoole lausa häirivalt sarnane, isegi rekvisiidid ja muu atribuutika. Aga mingist hetkest võttis siiski oma joont ka minna.
Ma nii maha ei materdaks, et oh kui nõrk võrreldes kõige varasemaga jms. Tüdrukuke mängis päris hästi. Textmessid tundmatult andsid omapärast nooti juurde, soundtrack oli hea ja itaaliakeelne „Friends“ oli koom. J (Postitantsud olid küll kusagilt säästukast tellitud :P)
Ja üldse mulle meeldivad filmid, kus issi teema üles võetakse. Pole ainult emmed need, kellel on tunded ja pole nende tunded ka fucking suuremad, nagu mingi linnalegend aegade algusest kusagilt lahti on pääsenud. Selle eest naisrežissööri puhul eriliselt müts maha. (eks ma natuke subjektiivne siin olen, aga igasugu filmi puhul on see meeldib-ei meeldi ju subjektiivne ja maitse asi)
Ja lõpp oli hea! Seda ma kuigi tihti läbi hammaste ei pigista :)))
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar