Käib Teine maailmasõda. Üks saksa ohvitser saab ametikõrgendust ja kogu pere kolib sellega seoses uude kohta elama. Mehest saab koonduslaagri komandant. Laager asub suht kodu lähedal ja varsti satub tema 8-aastane poeg laagri aia taha ning sobitab sõbrust sealpool aeda eluneva 8-aastase poisiga.
Segadused ja paikaloksutamis-püüdlused väikese inimese peas. Mis on mis, kes on kes ja miks on just nii nagu on. Sekka väiksemaid kõrvalteemasid, mis tasapisi sumbuvad, mõned käigud-pöördekesed. Ja siis, natuke enne filmi lõppu tuleb poistele hullumeelne idee, mis filmi lõpule viib.
Ei ole tüüpiline fritsu film, aga ega ma mingit eriti tummist elamust ka ei saanud. Mis seal mõtlema pani, oli nagu rohkem neile tegelastele endile mõtlemiseks mõeldud, vaataja vaatas lihtsalt ühte võimalikku sündmust. Kurvapoolset sellist. Aga kahju mul ajast ka ei hakanud. David Thewlis vedas korralikult välja, nagu alati, Vera Farmiga jäi isegi rohkem meelde (Quid Pro Quo-s oli ta väga hea!). Aga kindlasti pole see selline asi, millest ma kunagi juttu teen, et „Kuule, kas sa seda filmi oled näinud?!“
6,5/10
Film lõppes liiga kiiresti.
VastaKustutaRaamat oli palju parem. Seal sai kuidagi kaasa mõelda ja midagi tunda.
VastaKustutaSee on enamjaolt nii, et raamat on parem.
VastaKustutaAga ma kahjuks ei loe viimased aastad eriti.
Paar raamatut aastas...