Sons of Anarchy (2008-...)

SoA, SE01-04

   Sisu lahti rääkida nii pika teema juures (56 osa seni) vist ei õnnestuks ja mõtet ka poleks. Kes tahab, vaatab ise, teistele – tsiklivendade elu: kakelused teiste motoklubidega, relvaäri, narkoäri, liikmete omavahelised suheteprobleemid jms. Kui palju seal reaalset, kui palju kirjapulgast imetud, sellest saab pisukest aimu Hunnami ühest intervjuust, mille ma postituse lõppu suskan. Aga sellegi juures tasuks silmas pidada, et USA pole kaugeltki homogeenne – riigi ühes otsas on nii, teises on sootuks teisiti.

Ok, alustame sellest, et ma püüan võimalikult lühidalt teha. Vahel on õnnestunud.

Esimene hooaeg läks nagu tilk õlut kuumale kerisele, ei märganud, kas neelatada jõudsingi.

Teine hooaeg algas vähimagi äravajumise märgita. Harva näen seriaale, mis tõeliselt kaasa elama ja isegi vihastama panevad. Aga anname nats rooska ka. Nagu venelased ütlevad: „ругаю потому что люблю“

See papa hauatagune jutustamine... see oli natuke nagu liiga Hari Seldonisse, peaaegu geeniuse prohveteering. Vanglas viibimise lõik oli kuidagi üle jala tehtud – hops, lüke üks, hops, lüke kaks, hops ja kautsjon. Pigem oleks võinud olemata olla, ei avaldanud muljet, ei arendanud stoorit edasi. Loogika tegi vahepeal vinksat-vonksat, aga kus seda poleks.

    Kolmas hooaega enam nii hea ei olnud. Naistele pühendatud lõigud olid tarbetult pikad ja härdad, asi hakkas kohati (sorry, fännid) ülitavalist peredraamat meenutama. Ma ei mõtle, et vahetpidamata peaks tapmine ja tagaajamine käima, laipu oli isegi ohtralt, aga nii palju naisi, lapsi, vanemaid, vanavanemaid, ühel, teisel ja kolmandal, ravimid, haiglad jne? Lisaks need Venezuela seebi tüüpi napikad, kuidas inf ei jõua kohale või jõuab valedesse kätesse, ei saa vajaliku inimesega õigel hetkel kokku, need saatuse vingerpussid... see oli ikka kuidagi täiesti teise suunda. Ja neid pöördeid püüti liiga palju sisse tuua, see ei olnud enam põnevik a la ’Ohtlikud mängud’ vaid dramöödia ’Äparduste rada’. Kui kaks esimest hooaega olid rindelahingutest, siis kolmas rääkis tagalavaevadest, teadetega rindelt :P  Ja siis see Iirimaa – „saad poja siis kui... aga ei, ikka ei saa, saad hoopis... ei, ikka ei saa, vot üldse ei saa“. Võib-olla mõnele meeldib, et mida segasem, seda rohkem pinget pakub, minu jaoks kiskus tõsidus käest. Osa 3x11 oli ikka täielik käkk, ükskõik millise riigi või ajastu mastaabis.

Ning taas olid meessoost venelased A-lõpuliste perekonnanimedega (viimati trehvasin sarjas The Event), need amid mitte ei püüagi end kurssi viia, kuidas asjad väljaspool USA-d on....

 Neljas hooaeg hakkas taas hoogsalt. Ja mitte niisama mürtsutamise, vaid üsna põneva sisuga. Aga siis tuli üsna kiirelt jälle see romantika liin sisse, „heiu-heelu“, neiu elu ja seriaali mehisem külg kannatas kõvasti. Ei tea, kuidas teistele, aga minu jaoks oli see naiste minevikus soigumine mitte enam tarbetu, vaid suisa tüütu. Poole hooaja pealt tundsin lausa väsimust.

Aga „in corpore“ –

Hoolikalt tehtud. Karakterid mõnusalt isenäolised kõik, loha laskmist (jätame sisu kõrvale) ma ei märganud, ei tehniliselt, ei näitlemises. Filmist lipsab läbi hulk tuntud nägusid: Henry Rollins, Ally Walker, Adam Arkin, Danny Trejo, Tom Arnold jpt Üks hea seriaali tunnus minu jaoks subjektiivselt on ka see, kui palju suudetakse välivõtteid teha ja kui palju tehakse stuudios sees. Ja tsikliga juba teadagi stuudios ei sõida.

Oli päris mitmeid toredaid momente, mida pole mõtet üles lugeda. Paar molli andmist olid suisa palsamiks hingele, kuigi ma olen loomult patsifist, aga õige asja eest vahel... ikka tahaks sigudikku siruli näha, on ju?

 Jaxi tegelaskuju keeras oma mood swingiga nii hüsteeriliseks, et see kaldub juba ulmekirjanduse valdkonda. Viimases osas sai justkui kõik loogiliselt jalule, aga kõike varem öeldut ja nähtut arvesse võttes oli see üsna absurdilähedane ja üpris loogikavaene.

 Paar küsimust jäid mu hinge närima, aga neile saaks vastata vaid kirjutaja(d) ja las nad olla pealegi. Nii suure hulga osade peale kokku ei olegi seda palju.

Huvitav oli see, et nagu sarjas „Games of Thrones“ mängis James Cosmo tarka, ent ebameeldivat meest, täpselt samasugune roll oli tal ka siin. Teine huvitav moment (need isiklikud sidemed köidavad mind alati) oli sarja eestvedaja Kurt Sutteri abikaasa naispeaosalise rollis. Taipasin seda märgata alles teise ja kolmanda hooaja vahel, nii et pool sain neutraalselt vaadata ja pool nö „jälgida“.

Kummaliseks küsimärgiks jäi minu jaoks Emilio Rivera Marcus Alvarezina. Ta kas on kehv näitleja ja püüdis kuidagi vinge tegelase mõõtu välja punnitada või mängis ta suurepäraselt MC pealikku, kes tegelikult ei küündi kõva mehe tasemeni, selline wannabe gängsta. Igatahes oli Alvarezi kuju minu silmis rabe.

 Ma ei ütle, et ma viiendat hooaega juba näha ei tahaks, aga ma ei oota seda pikkisilmi, nagu paljude teistega olnud. Kui tuleb, siis vaatan, eks siis paistab. Muutused on ees ootamas, palju suuremad kui pärast teist türmisolekut. Aga kardan, et võib jälle sama hüplik ja naiste-laste nutuhala tulla, kui neljas. Oli see naisvaatajate juurdemeelitamiseks tehtud või oli asi milleski muus, aga viimases veerandis olid naised rohkem ekraanil kui mehed.

Kindlat liini, mida aeti, võis näha vaid kahes esimeses hooajas. Nüüd tead juba 99%, et kui kutt N saadetakse  poodi midagi tooma, siis teel kindlasti miskit juhtub. Kui sõlmitakse kokkulepe või määratakse kohtumine, siis ei lähe need kunagi plaanitult jne jne. Omamoodi elulähedane, ainult pisut liiga virr-varr.

 Ja tõsise kummarduse tahan ma selle sarja soundtracki kokkupanijatele teha! Viis pluss!

Aga hinne?

     Kui poleks seda tonaalsuse muutust, mis 3. ja 4. hooaeg sisse tõid, annaks väga kõrge hinde. Nüüd peab seda lahjenemist paraku ka hindes peegeldama. Kõikide seniste osade peale kokku, plussid ja miinused arvesse võetult:

7/10