Kuidagi hakkab levima haigus, mille tagajärjel inimestel kaob haistmismeel. Muidu on kõik korras, keegi ei sure sellesse ega jää isegi voodihaigeks. Mõni aeg hiljem hakkab neil kaduma ka maitsmismeel. (keemilise seosega aistingud mõlemad) Algul küll esineb mõningast paanikat ja kohati isegi tänavarahutusi, aga siis jookseb elu tasapisi rööbastele tagasi ning kadunud meelte asemel saavad ülejäänud rohkem ruumi. Restoranides käies näiteks saab oluliseks üksteisega suhtlemine, toidu serveerimine, selle temperatuur, värv, tekstuur...
Kuidas elu sellises maailmas edasi kulgema hakkab, ma spoilerdamata kirjutada ei saa, nii et siitmaalt jääb sisututvustus katki.
Idee on päris hea. Uudne, ma arvan. Nii nagu District 9 oli tulnuk-filmide raames uudne, nii on see film katastroof-ulme vallas omamoodi originaalne. Vahele on pikitud filosoofilis-luulelisi mõtisklusi ja igati sobilikku muusikat.
Ja kui esimene pool mul veel oli veidi irisemise tuju, kui pisut loogika vääratas või keegi üle mängis, siis lõpupoole keris juba emotsioonidega nii korralikult kaasa, et igasugune protest hajus. Lisaks meeldib mulle alati, kui keegi filmis kokk on ja oma sõbrale süüa pakub; pole sellise nüansi juures veel ühtegi halba filmi kohanud. Igati mõnus linatükk, mida julgeks soovitada (aga mitte tüüpiliste filmide sõpradele).
Filmi pealkiri jõudis mulle alles lõputiitrite ajal pärale.
8/10
kuidas loomadel oli? Tulid toidupeibutise peale ikka kohale või hakkasid hundid rohtu sööma?
VastaKustutaSee tõbi vist tabas ainult inimesi.
VastaKustutaHunti ei näidatud.