Vera Farmiga esimene lavastajatöö. Enda tegelaskuju nooruspõlve versiooni on ta pannud mängima oma noorima õe ja enda isa John Hawkesi. Juba üksi neist kolmest faktist mulle piisaks, et film ette võtta. Lisaks see sisu- ühe naise aastatepikkusest otsingust spirituaalsel rajal...
Ma ei tea, kuidas mõjub see film tõsiusklikele, kuigi aiman, ja ei tea ka, kuidas mõjub paduateistidele (ilmselt jätab külmaks, kui IMDb hinnet vaadata), aga kuna mina ei kuulu kumbagisse kategooriasse, olen omal nahal umbes sarnase rännaku oma elus läbi teinud, siis oli mulle isegi natuke ootamatu, et keegi sellise nurga alt üldse võtab asju näidata. Küllap on olnud varem ka, ju pole lihtsalt ette sattunud.
Nii kuradi palju oli tuttavat selles kõiges, ma sain samu vastikusmomente tunda, mida mõned tegelased filmis, mind suisa hämmastas, kui sarnased võivad olla naeratused, sõnad ja liigutused Ameerikas ja Eestis... Ma ei tea, ilmselt tõesti sellist laksu inimene, kes kogu elu kirikust on eemal püsinud, siit saada ei suuda, aga minu jaoks oli see üpris omapärast meeleolu tekitav tagasivaade või deja vu tunne, seal oli päris mitu „Mis ma ütlesin!“ momenti ja see hõivas kogu mu tähelepanu, nii et ma eriti filmi lavastuslikule küljele tähelepanu ei pööranudki. Rohkem jagan infi praegu kui kommenteerin. Midagi logisevat või suisa halba silma ei jäänud.
Viriseda võiks lõpu kallal, nagu ma tihti olen sunnitud tegema – oleks mingit tugevamat sõnumit sinna päris lõppu oodanud, aga ilmselt pani käsikiri (kellegi memuaarid) omad piirid. Mis seal ikka.
Ohtralt gospelmuusikat pakutakse, oma 25 lugu ja veidi omapärast huumorit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar