Sekka jälle Taani tooteid ja taas sain kinnitust, et poliitika on neil üks meelisteema. Film algab kolm päeva enne valimisi, edasi valimistulemused, valitsuse moodustamine ja järgneb igapäevatöö kabinettides. Hooaeg lõpeb, kui valitsus on aasta oma ametis olnud. Sinna vahele pea kõike poliitikas mõeldavat: mahhinatsioone, kompraid, kadedust, süüdistusi, ponnistusi, kaikaid kodaraisse jne.
Võrreldes varemnähtuga, kuigi sellist puhast poliitikafilmi pole ma neilt varem näinud, oli seekord tegelasi näidatud ka natuke inimlikumast küljest – köögis, magamistoas, peresuhted vs töö jne. Mitte, et see mulle nii väga oluline oleks, nagunii võib seal suuremat fiktsiooni eeldada kui töistel teemadel, aga see laseb karakterid oluliselt terviklikumaks arendada, pole lihtsalt pelk „need seal kõrgel ja kaugel“, mida me isegi oma telest näha võime. Näidatakse inimese arengut mitte üksnes ametialaselt, vaid ka seda, kuidas muutub tema iseloom kõrgel postil olles, kuidas see mõjutab perekonda jms.
Paralleelselt poliitikutega kulgeb teine, nö kõrvalpeateema – ajakirjandus. Koos kõigi oma tegelastega on see igati ok ja tervikuna toimiv. Liigne lisada, et see tihedalt kõige muuga seotud on. Aga pisemad kõrvalliinid on lihtsalt „hetkeks aeg maha“ tüüpi, et poleks puhas partagenosside madin. Mina neist erilist uba ega köitvust ei leidnud.
Mis teeb sarja heaks, on pidevad pöörded, käigud, muutused, uued nükked jne. Üllatusmoment on kogu aeg õhus, miski pole 100% kindel, iga nurga tagant võib litakas tulla. Kui mind märulifilmides pisut häirib, kui liiga palju käänakuid sisse topitakse, umbes et A tapab B ja B tapab C ja C tapab D ja D tapab E ja E tapab F-i ning F tapab G, siis pärast nagu ei saa hästi aru, milleks sinna vehele neid tegelasi C kuni E üldse tarvis oli, aga siin püsivad inimesed elus (suurem enamus neist :P) ja seetõttu on võimalikud kõiksugu käigud nii edasi- kui tagasisuunal. Ning sisusse on pikitud üsna reaalseid ja hiljutiste aegade aktuaalseid teemasid. Teine pluss on kindlasti tip-top rollid.
5. ja 6. osa kippusid minu jaoks natuke uimaseks muutuma, aga sealt edasi võtsid sündmused isiklikus plaanis juba päris korraliku draama mõõtmed ja see oli omamoodi huvitav. Võib-olla lauspoliitika armastajatele liiast, aga kui vaadata seda kui ühe naispeaministri lugu ja käekäiku, siis sobib tervikusse küll.
Ettepanek, mis hooaja viimases osas ühelt abikaasalt teisele tuli, oli minu arusaamade järgi küll natuke liiga utoopiline, kui iseloome ja muud eelnevat arvesse võtta, aga õnneks said kirjutajad sellest ka ise aru ja kustutasid teema üsna ruttu ära.
Kokkuvõttes saadi maha üsna pingelise pildiga, kus isegi mina vaatajana tundsin, et kerge selline elu ikka pole teps. Ligi tund üks osa, 10 osa esimeses hooajas, sama palju teises. Filmi pealkirja on tõlgitud nii ’Loss’, ’Kindlus’ kui ’Valitsus’. Umbes sama, kui meil öeldakse Toompea loss ja mõeldakse valitsust.
Ma ei võrdleks seda kuidagi amide „The West Wingiga“, nagu kusagil lugeda oli, aga vaadatav on igati, pooleli jätmise soovi ei tekkinud, võtan varsti teise hooaja ette.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar