Täiesti uitmõttena kargas pähe, et Liv Tylerit pole ammu näinud, et millega ta küll tegeleb. Ja näh, üsna uue asja otsa komistasin.
Kõrge maja katusesimsil seisab noormees (Hunnam) ja kavatseb sealt täpselt keskpäeval alla hüpata. Politseinik (Terrence Howard) üritab teda sealsamas kõrval ümber veenda, kuigi tal endal satub parjasti vaat’ et elu halvim päev olema. Isiklikus plaanis, mitte tolle noormehe tõttu. Hakkab hargnema lugu, mis asjad nii kaugele on viinud.
See sattus mul nüüd teine film järjest, kus asju on suudetud kuidagi realistlikult näidata, makstes küll kurvale toonile lõivu, aga parem ikka, kui liiga ilus muinasjutt. (eelmine film oli see siin, aga kirjutada ei viitsinud) Loos on thrillerit, sellist psühholoogilist, ja on draama poolt, IMDb žanrimääratlusega kõik korras. Rohkemal või vähemal määral käivad teemadena läbi religioon, homoseksuaalsus, heteroseksuaalsus, armastus, reetmine jpms. Igav ei hakanud kordagi, täpselt minu maitse järgi lavastatud.
Rollid olid kõik korralikud, isegi T. Howard ei olnud nii... poosetav, nagu varem on mulje suutnud jätta, aga eriti sümpaatne oli Charlie Hunnami sooritus. Polnud teda varem kohanud. See tähendab „Cold Mountain“ ja „Children of Men“ on küll nähtud, aga teda neist ei mäleta. Peaks vist „Sons of Anarchy“ proovima ette võtta, äkki sobib see ka.
Julgeks täitsa soovitada, kui pisarakiskujat ei põlga. :))
8,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar