Ma muljetan filmidest tavaliselt mujal, sest korralikke filmiblogisid on meil jalaga segada, aga vahel mõne eredama mulje puhul, miks ka mitte. Niisiis:
„And Now... Ladies and Gentlemen... „(2002)
Kui kahe sõnaga, siis – lihtsalt võrratu!
Ma olen viimasel ajal uudistevooluga kaasa jooksnud ja mitu paljukiidetud actionit järjest ära vaadanud. Tüdimus oli ja otsisin midagi, mis ajaproovile vastu pidanud ja sisu ka pakuks. Seepärast ei lugenud ka kusagilt muljeid ega arvustusi, tahtsin ilma eelarvamusteta asja kallale minna. Orienteerusin minimaalsete pidepunktide kaudu.
Jeremy Irons on üks mu suurimaid lemmikuid ja ainuüksi tema nimi on kvaliteedimärk, et alt minna ei saa. Aga, üllatusena või mitte, ka kõik teised, kes veidigi episoodilisemast suurema rolli tegid, pakkusid üksnes naudingut.
Dialoogi saab vaid ülivõrdes kirjeldada. Üksainus fakt – ma pole iial varem ühegi filmi subtiitritest enda jaoks väljakirjutusi teinud! J
Soundtrack millegagi pahviks ei löönud, aga see istus sinna otsekui valatult. Nagu ei logisenud filmis ka ükski teine asi. Driftbackid olid nutikad ja nunnud; enamasti kasutatakse neid kahjuks täiesti põhjendamatult. Kas hämamiseks, filmile jume andmiseks või muuks, ei teagi.
Lugu inimeste nõrkustest, eneseleidmistest ja sellest, et vahel on ehk mõttetu midagi otsida.
Kui umbkaudset suunda kellelegi anda, siis midagi nagu (aga väga umbes, mitte et nad sarnased peaks olema!) „Garden State“ või ka „Lost in Translation“. See krimka liin, mis seal oli (isegi IMDb on ühe žanrina ’thriller’ märkinud) oli pigem vastandamaks argimaailma ja peategelaste paralleeluniversumi. Ilmselt selleks oli vaja ka tegevus kaugemale viia (nagu ka mainit LiT puhul)
Natuke kurb, rahulik, aga ei hetkekski igav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar