neljapäev, 30. detsember 2010

Silent Souls

   Ehk siis "Tsiitsitajad" või originaalis Овсянки
http://www.imdb.com/title/tt1693830/


   Ootused olid pisut üles krutitud, sest olin vastukäivaid muljeid lugenud.
Algas vaikselt ja rahulikult. Tavalised, lihtsad inimesed, troostitu külamaastik, kusagilt väga varasest lapsepõlvest mäletan ka selliseid pilte ja just vihmasajus; porine maastik on eriti…
Ja veel jõudsin mõelda,  kuna teksti oli üsna vähe, et ingliskeelne pealkiri on palju sobilikum, ei säutsuta siin suurt midagi.
   Aga siis hakati ikka kuhugi jõudma ka. Mitte, et mul esimene kolmandik igav oleks olnud – mulle meeldivad ka rahulikud filmid, meeldivad vene filmid ja mulle meeldivad lihtsad inimesed. Aga tasapisi paistis, et pole nii tavalised ühti ja ülemäära rahulik pole lugu ka.

    Korraks keeras kaamera natuke üle vindi dramaatiliseks, nagu mingis poistebändi videos,  see oli filmi kulminatsioonihetk nagunii, asja olemuse ja kaadris nähtava poolest, liikumine oli nati liiast. Aga see oli vaid hetkeks. Häid kaadreid oli ka, eriti too pikkade varjudega jää peal, kus hetkeks oli tunne, nagu oleks mingisse koomiksisse ümber hüpatud.
   Ma ootasin kogu aeg, millal mainitud linnud läbiva kujundina mängima hakkavad, aga seda ei tulnudki. Riivamisi oli alguses seos nimega ja siis seal lõpus.

   Siin puudutatakse mõningaid momente (nii sõnas kui pildis), mida ei kohta just igas filmis. Aga seda tehakse üsna napilt ja see iseenesest ei muuda filmi eriliseks. Ka ei jätnud see mulle mingit juurdemõtlemise kohta/tunnet/vajadust, et „mine-tea-mis-seal-kõik-veel tegelikult olla võis“.
Võiks ju näha veel ülemuse-alluva(te) omavaheliste suhete teemat, et mida peab tegema, mida mitte jne, (ja need isiklikud suhted tööpostil on alati keeruline värk, ennegi sellest hulga filme tehtud) aga mina leidsin sealt ennekõike hoolimise teema. Ja see oli küll rist-rästi ja hästi sisse kootud.
   Lõpp oli pisut ebaloogiline, aga mitte halb.
Film tervikuna? Ma kujutan ette, et kui teie elus pole mitme aasta pikkust suhet olnud, võib üsna leigeks jätta. (Ehkki mine tea, perekond kui selline on ikka igal inimesel olnud ja see on ka suhe.)  Ma ei plaksuta vaimustusest, aga mul on tunne, et ma vaatan ta paari kuu pärast uuesti üle.
------------


Paar lühimuljet veel. (säästupostid, nagu Soprano ütleb :D)

 "Red" (2010)
Nagu juba ühes teises blogis mainiti, Malkovich päästis filmi. J Ja tema nimel tasub nii mõndagi ära vaadata.

 "Zandalee"  (1991)
Polnud paha. Kenasid kaadreid ja normaalseid osatäitmisi. Selle filmi päästis see, et Cage polnud päris peaosas. Ma pole tema fänn, aga ma ei kirjuta seda õelusest. Seda nõksu võiks suurte staaridega sagedamini teha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar