Läbi närimata on raske seedida: "Ei" saatusele

Ta oli 16-aastane. Ta oli oma klassis pikkuselt teine, vaid üks poiss oli temast pikem ja kleenuke polnud ta ka, aga ta oli uje, arglik, tagasioidlik ja teda ei peetud eriti kambajõmmiks. Teised käisid tantsupidudel, sünnipäevadel ja muudes kohtades, aga teda ei kutsutud kaasa. Polnud küllalt „möllu mees“, natuke liiga pehmo.

Siis ühel päeval ütles too kõige pikem poiss: „Me peame nädalavahetusel Tartsi sünnipäeva, sina oled ka kutsutud.“

See oli tõsine üllatus. Ta oli oma saatusega juba ammu leppinud. Unistanud, et küll kord, kui ta täiskasvanuks saab, rikkaks ja edukaks ja muud värki, et küll ta siis võtab oma. Iga asi omal ajal, mõnel varem, teisel hiljem. Ja nüüd selline kutse suuremat sorti labrakale. Terve nädalavahetus maal vanaisa talus, viinad, söögid ja piigad. Ja tema selles täiega osaline.

Tuli neljapäev ja pärastlõunal sai kokku lepitud, et ta peab reede õhtupoolikul sõitma Põlva bussijaama ja seal ollakse tal kell 18 vastas, et siis koos edasi liikuda. Teised leidsid võimaluse juba reedel koolist ära olla ja neljapäeva õhtul kohale minna, aga tema, toss nagu ta oli, seda ei suutnud. Või ei julgenud.

Reedel leidus täpselt selline buss, mis natuke enne kuut õhtul Põlvasse jõudis ning seal ta, kingitus kotis, maha ka astus. Ühtegi tuttavat nägu ta bussijaamas ei näinud. Aga kell polnud veel kuus ning lootus ja usk olid tugevamad kui esimene ehmatus. Pealegi polnud (justnagu) eriti valikut – ikka edasi oodata. Ise ta sealt kuhugi minna ei osanud ja mobiiltelefone toona veel ei olnud. Taksofonid olid, aga millise numbri peale helistada, kui seal vanaisa majas üldse telefon oli, ta ei teadnud.

Suits läks suitsu järel ja kui kell hakkas pool üheksa saama, tundus talle, et asi on jama. Ta läks bussijaama sisse ja avastas alles siis, et tagasi ühtegi bussi sel päeval enam ei lähe, alles hommikul. Õnneks oli maikuu ja surnukskülmumist polnud karta, aga nördimus, nukrus, kurbus, pisarad, häbitunne … „Miks? Miks ometi??“ Ta ei teadnud endal ühtegi süüd olevat, et keegi talle kättemaksuks sellist tünga oleks tahtnud teha.

Kuidagi sai öö võõra linna pargipingil mööda saadetud. Kotis oli peale kingituse ka mingi lahja Liviko liköör ja nii oli mingi hetk isegi tukastamine võimalik – paljukest siis noorele nolgile ikka vaja.

Järgmisel nädalal selgus lihtne tõde: kaaslased olid selleks ajaks end jõudnud juba nii seaks juua, et bussijaama vastu tulijat lihtsalt ei olnud kellestki. Solvus mis ta solvus, aga üle sai. Pealegi sai koos enne kaheksanda klassi lõppu ka paar korda koos pidu pandud. Edasi läks osa poisse kutsekooli, teised keskkooli ja seltskond lagunes. No hard feelings.

Aga tema ei osanud eladeski arvata, et midagi sellist võiks lausa saatuseks kujuneda. Kuid nii see talle nüüd tagantjärgi vaadates just tundub. Neid kordi, kus ta pidi ootama ja ootama ja kohale ei tuldudki, sai kümneid ja kümneid. Ei, tal oli sõpru, oli töökaaslasi, oli sünnipäevi, pulmi ja muidu lõbusaid päevi. Oli aastaid, kus teda kutsuti pidusse pillimeheks ja ta ise kutsus kokku pööraseid seltskondi. Asi polnud pidudes, sellega oli korras. Aga kuidagi läks nii, et kui tal tuli kellegagi kohtumine kokku leppida, oli see siis kohting vastaspoolega, töö asjus läbi rääkima kutsumine või mingi käest-kätte äritehing, siis enam kui 90% neist kõigist pidi ta lõpuks tõdema, et kedagi ei tule ja tal tuleb tuldud teed sama targalt tagasi minna. Mõnikord sai ta põhjuse teada, tihti mitte. Vahel inimene ei saanud tulla, vahel ei tahtnud, vahel ei viitsinud. Vahel mõtles viimasel minutil ringi. Mõnikord oli kohtumispaik nii ähmaselt kokku lepitud, et mõlemad olid küll kohal, kuid üks asus teisest mitme kilomeetri kaugusel. Vahel oli põhjus ka temas endas, aga talle ei antud seda eriti täpselt teada. Tema jaoks sai neid kordi juba nii palju, et üksikpõhjus ei olnud talle enam oluline, teda hakkas fenomen kui selline huvitama. Kas asi on temas, teistes inimestes, kes kokkulepetest ei hooli või hoopistükkis saatuses? Iseenesest ta mingit saatust kui sellist ei uskunud.

Alguses see huvitas, aga aegamööda hakkas see teda muserdama. Ta kaotas ühe enam usku inimestesse ja iga järgmise kokkuleppe korral, kui see tekkis inimesega, kellega ta varem polnud kohtunud, tundis ta üha enam mingit lootusetuse tunnet, mingit torkivat survet, mingit saatuse järjekordset ähvardust, aga uudishimust „kas tõesti jälle…“ ja soovist omalt poolt ikkagi midagi ära teha läks ta siiski kohale. Ja tihti oli asi ka tähtis. Aga alati kaalus ta hoolega marsruuti (kui see üldse aadress, tänav ja maja number oli), kuidas sinna saab ja kuidas saab tagasi, isegi kui asi piirdus kilomeetriga. Mitte kunagi enam ei arvestanud ta ette selle kohtumise tulemusega, ammugi mitte rahaga, kui see oli äri- või töökohtumine. Alati läks ta varem kohale, et mingil juhul nii ei juhtuks, et ta hiljaks jääb ja teine seepärast ära on läinud. Kui vähegi võimalik, püüdis ta jätta ajavaru, et luhtunud kohtumise pärast midagi muud olulist tegemata ei jääks. Aga emotsionaalne mõju muutus ajapikku päris laostavaks, kõiksugu ettevaatustest ja õppust võtmistest hoolimata. Talle hakkas tunduma, et teda ei peeta vääriliseks, ei võeta tõsiselt, ei peeta vajalikuks selgitada, ei võeta omaks jne. Hoolimata ülejäänud inimestest tundis ta neil kordadel end maailmas ihuüksi.

Ja seetõttu kannatasid vahel ka need, kes sellega üldse seotud ei olnud. Sest igalt selliselt „kohtumiselt“ tulles oli ta üha hullemini masenduses. Tal tekkis vahel kahtlusi isegi oma lähedaste suhtes, kes teda tegelikult millegagi alt vedanud polnud. Küll ainult mõnes asjas, aga ikkagi. Ja ta ei saanud enam lahti tundest, et saatus võib siiski olemas olla.