Paar lugu, mis mind elus kuidagi mõjutanud on. Tegelikult on neid muidugi rohkem, aga selleks korraks siis.
Classix Nouveaux puhul võiks olla ka mõni teine lugu, asi on pigem bändis, aga et just seda Urmas Reitelmann „Sooviekraanis“ kunagi mängis, siis jääb see.
Ma pole vist varem ega hiljem kellegi peale nii alt üles vaadanud. Ma ammutasin sealt kõike – riietust, liikumisstiili, muusikat. Praegu tundub see sound pisut plekine, toona oli ta täiesti ok. Isegi väga okei. Ning on aegumatuks ja kuulatavaks jäänud tänaseni. Kuigi peale nostalgia sealt suurt muud enam ammutada pole.
- - -
Kes siis seda lugu ei teaks, onju
See on… see on ikka veel... Kui ma bändi teeks, siis oleks meie musa midagi sellist. Selle poolest, mida hingepõhjast välja pigistada suudetakse, on 30 stm ehk isegi tugevam, aga Bon Jovi imidz on juppmaad elurõõmsam.
Mehed jäävad alati lasteks. Ma tohin nii öelda, ma olen temast ainult aasta noorem.J
- - -
- - -
Ja nüüd paus. Hoog maha. Ja –
Ma hakkasin seda lugu kuulama umbes 7-aastaelt. Emal oli ostetud 2 „Melodija“ vabriku singlit, kokku siis 8 lugu vist ja ma ei ole võimeline kokku arvama, kui mitu korda ma oma elus seda laulu kedranud olen. Ikka sadades. Meeldisid veel teised, praktiliselt kõik, aga see on ületamatu. Ja ma olen iga viimse kui karvatutini üliuhke, et tegelikult on mul terve film "Las räägivad" plaadil ka olemas ja kui ma millestki vahel vaevun varukoopiaid tegema, siis vot seda on topelt! :P
Ma ei pane iial seda kuhugi Facebooki seinale vms, sest ma ei taha selle kohta ühtegi kommentaari. See on kõige geniaalsem meloodia, mida mina oma elu jooksul kuulda olen saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar